Elusaatus nagu romaanist: 60 aastat töökat ja õnnelikku kooselu
1954. aastal Tallinnas välja antud abielutunnistusel on kirjas: „Tuulik Kalju Alfredi pg ja Liiv Vainu Augusti tr astusid abiellu 1954. a 27. märtsil."
Neid abielupaare, kes saavad üheskoos oma 60. pulma-aastapäeva tähistada, pole palju ega saagi palju olla, sest 60 aastat on ju peaaegu kogu eluiga. Ei ole sellise tähtpäeva juubilare palju paraku ka seetõttu, et meie rahvast on hekseldanud sõjad, okupatsioonid ja küüditamised, mis põhjustanud abikaasa kaotust, surma või kaduma jäämist, sunnitud lahkumisi ja põgenemisi.
Viimsis, Pojengi teel tähistavad peagi õnnelikult sellist haruldast sündmust Kalju ja Vainu (keda rohkem Silviks kutsutakse) koos oma suure perega. Need on kolme poja pered kokku kaheksa lapselapse ning ühe armsa lapselapselapsega, keda vanapaar veel näinudki pole, sest tüdrukutirts sündis Austraalias.
Erinevad hobid
"Me pole enam tegijad," ütleb Silvi justkui vabandavalt, kui istume õdusasse tuppa, kus on näha perenaise kaunist käsitööd - vilditud ilu- ja tarbeasju, heegeldusi, pärlite ja lipsudega kaunistatud ilusaid südamlikke esemeid.
Õdusa elutoa jagavad pooleks suured toalilled. Nende taga on peremehe põnev maailm.
Esmapilgul ei oskaks arvatagi, et riiulites-kappides on kaustadesse talletatud hoolsa süstemaatilise töö tulemus: ajalehtede, ajakirjade jm trükiste väljalõiked, fotodega illustreeritud, täpsustavad tekstid juures, lisaks koostaja kirjutatud mälestused, ning jäädvustatud ka teiste inimeste mälestusi. Selline on Kalju Tuuliku hobi, mis mahutatud paljudesse kaustadesse.
Kõik materjalid kileümbristes, süstematiseeritud sündmuste ja aja kulgemise järjekorras. Imetlusväärne järjekindlust ja kannatlikkust nõudev hobi!
"Ega mina ei teagi kõike, mis tal seal on," ütleb perenaine, tal endalgi on aeg-ajalt väga huvitav lugeda neis kaustades leiduvat ajalugu.
Kaks arvutit on mehel kasutuses pidevalt, sest lisaks ajaloo talletamisele on ta ka sugupuu-uurijana palju avastanud ning see töö kestab ja laieneb üha.
Sarnane saatus
Vanapaari elusaatus on põnev - neid kuulates tundub, nagu loeksid romaani. Mõlemad on üles kasvanud lastekodus. Kalju lapsepõlv möödus Siberis, kuhu teda viidi politseinikust isa tõttu. Teel külmale maale nägi ta venna suremist ja eluküünal kustus ka emal. Silvi (passi järgi Vainu) sattus Tilsi lastekodusse sõja ajal, kui ema surma sai. Juba ainuüksi oma lapsepõlvest oleks mõlemal palju lugusid rääkida. Kalju lubabki oma elust raamatu kirjutada.
Kokku said noored 1953. aastal Pühajärve sanatooriumis, kus mõlemad oma nõrku kopse olid parandamas. Silvil ei lähe kunagi meelest arsti sõnad, kes teda Kaljuga koos nähes ütles: "Ärge selle noormehega abielluge, ta on nii haige."
"Olin nii solvunud, ma ei kavatsenudki abielluda," meenutab Silvi. Kuue kuu pärast läksid nad paari. Viimsi maile kolis pere 1970. a veebruaris. Majja, mille sovhoos neile ehitas. "Olime õnnetud, maja oli külm, tuul puhus läbi, teid polnud, bussipeatus oli kaugel, lapsed sumpasid läbi lume kooli," meenutab Silvi Viimsis elamise algust, kui kodu juures oli veel sovhoosi hobuste koppel.
Nad on siin elanud nagu maal: pidanud jäneseid, lambaid, sigu, kanu ja parte. Lapsed on saanud oma töökasvatuse heinategemise ja muudegi kodutöödega. Nüüd on maja ümber lilleaed ja lisaks kasvuhoone.
"Aed on suur, ei tea, kas enam jõuab seda hooldada, aga üks lapselaps lubas appi tulla," ütleb Silvi.
Põhjust on rõõmu tunda, et üks poeg on ehitanud endale elamise vanemate kõrvale ja noorim lapselaps on siinsamas.
Ühesugune elufilosoofia
Sarnane lapsepõlv on kujundanud abielupaaril ühesuguse elufilosoofia: teisi tuleb alati aidata. Kui aitad, saad ise samamoodi head tagasi. Nad olid Orvuna Kasvanute Liidu algatajad ja eestvedajad, asutasid kõigepealt Tilsi Orbude Liidu ja seejärel orbude üleeestilise liidu. Kalju oli ka Virulaste Vennaskonna asutaja ja juht. Tuulikute kodus käivad koos Kalju Siberi-kaaslased. Teatrirahvas, Merle Karusoo ja Katrin Saukas, on nende tegemiste vastu huvi tundnud, et filmi teha.
Tuulikud võtsid enda mureks 90ndatel lastekodusid aidata. Tänu uutele sidemetele taanlaste ja rootslastega said nad palju kraami, peamiselt rõivaid, ka jalatseid jm, mida lastekodudele jagasid. Tegevus oli nii laia haardega, et kauba jaoks oli mõnda aega isegi Tallinnas korter üüritud.
See töö oli vabatahtlik ja tasuta tegevus. Nad on piketeerijatega koos käinud ka kutsekoole kaitsmas, kui haridusreformi käigus kutsekoole suleti. Põhjus asjaolu, et lastekodulastele on kutsekool peamine hariduse saamise võimalus.
Aga nad on ka kodukandis aktiivsed olnud, osalenud Laidoneri mõisa taastamistöödel. "Mis sa teed, kui energiat on," ütleb Kalju. "Tahtsime Eesti riiki aidata ja toeks olla," täiendab Silvi.
"Elu pole olnud mäng, elu on olnud töötegemine," võtab Silvi kokku aastatepikkuse töö Kirovi kolhoosi ajal. Kaljulgi on selja taga mitu ametit sovhoosis ja Kirovis ning paberivabrikus.
Rõõm järeltulijatest
Lapselastest, kes palju vanavanemate juures olnud ja kasvanud, tunnevad mõlemad suurt rõõmu ja elavad kaasa nende õnnestumistele.
Silvi räägib, et oma lastega ei osanud ta nii palju tegelda ega neid suunata nii, nagu nüüd oskaks. Nad on koos läbi teinud kaheaastase koolituse psühholoogi juures ja oma lastelastega on nad juba hoopis teadlikumad suhtlejad.
"Kolm poega, kõik on tublid, töötavad," võtab Silvi elutöö kokku ja toob välja albumi, kus iga lapselaps on enda kohta kujundanud oma leheküljed foto ja tekstiga iseendast. Siin kodus on nad kõik palju koos mänginud ning rohtu kitkunud ja aiatöid teinud.
Tüdrukud, kes ka muusika- ja kunstiandega, on oma tee leidnud: üks on advokaat, teine optometrist, kolmas Viimsi koolis õpetaja, neljas kunstiandega ... loetleb vanaema kõigi kohta midagi head ja tunnustust väärivat. Vanaisal on alles hoitud kõik laste joonistatud pildid ja kaardid ning nende diplomid. Noorimad lapselapsed on kaks poissi, kellest üks käib koolis ja teine alles lasteaias. Kui pere kokku saab, on laua ümber 17-25 inimest, lisaks palju sugulasi.
"Meie elus on kogu aeg olnud palju tegemisi," ütleb Silvi. Tema teisipäevad mööduvad päevakeskuses, kus tehakse koos käsitööd. "Tähtis on tegutseda," arvab Silvi. "Ja mitte ennast haletseda," lisab abikaasa. Kumb varem tõuseb, see keedab putru. Seejärel jätkub hommik lehelugemisega.
"Elus pead palju teistega arvestama," arvab Silvi. Ja kuigi mõlemad tunnistavad, et neil polnud lapsepõlvest kaasa võtta pereelu kogemust, on nad oma elu osanud korraldada ja lapsi kasvatanud nii, et on põhjust rõõmu tunda.
"Me oleme erinevad," ütleb Silvi. "Mina olen suure jutuga, Kalju on rahulikum, seepärast oleme hästi klappinud."
Ega kaks nohikut või kaks kanget saakski nii kaua koos elada, arvab ta. "Kui läheme vaidlema, siis lepime ja naerame," ütleb mees. "Me ei lähegi enam riidu," lisab Silvi.
Kui üks hakkab ühte mõtet mõtlema ja teine ütleb kohe selle välja, tunnistavad mõlemad pika kooseluga tulnud omapärast ühtesulamist.
