Elvi Pärnamets - praktilise elu koolmeister
Ega teisiti vist saakski, sest uus õmblusmasin ootab elu sissepuhumist, suvised hõbepulmad plaanimist ning parajasti käsil olevast „kodu korda" projektist on kolmandik veel ees.
Korralagedusest on asi muidugi väga kaugel, sest veerandsaja aastaga on kunagine räämas talukoht teinud läbi täieliku muutumise. Võssa kasvanud metsaalusest on virgad käed kujundanud metsapargi, samuti on minevikku vajunud ajad, mil majas oli muldpõrand ning vett toodi küla ühiskaevust. Oma pere jõududega rajatud kodu ehib eeskujulik iluaed elupuupallide, mägimändide ja põnevalt pügatud kuuskedega.
Kandle juurest kangastelgede taha
Lahtiste kätega perenaist teatakse nobeda käsitööharrastajana. Elvi isetegemise huvi on viinud teda nii kandleid meisterdama kui savi vormima ning küllap on päris vähe asju, mida ta üldse proovinud ei oleks - olgu see siis klaasikunst, viltimine, lapitekkide õmblemine, kudumisest-heegeldamisest rääkimata. Hiljaaegu leidis ta vanakraami hulka sattunud üksildase soki, mille muster tundus nii huvitav, et sellest arusaamiseks tuli sokk silmhaaval üles harutada ning kõik täpselt üles tähendada.
Praegusaja suurimaks armastuseks on Elvil aga kangastelgedel vaipade kudumine. Kudumist hakkas ta õppima Keilas ning on saanud kätt harjutada ka naabervalla Vasalemma memmede juures. Nüüdseks ei pea tarmukas proua enam „oma riigist" väljagi minema, sest kodus on püsti pandud lausa kahed kangasteljed. Lisaks pehmetele puuvillavaipadele koob Elvi maakoju hästi passivaid kilematerjalist vaipu, kus lähevad taaskasutusena käiku nii piimapakid kui igat sorti leiva- ja saiakotid. Muide, taolised plastvaibad on hinnas näiteks ka Põhjamaade kodukujunduses, kus eriti ilusate vaipade hinnad võivad küündida mitmesaja euroni.
Elvi vaibad on talle kui oma lapsed ning kerge südamega ei loobuks ta ühestki neist. Küsijaid ja osta tahtjaid on ikka olnud, kuid oma kätetööle on tal endiselt raske hinnasilti külge riputada. Küll aga on ta igale vaibale nimegi pannud. Vaibakogu uhkuseks peab ta Presidendi nime kandvat Eesti lipuvärvides meistriteost. Vaipade mustriread ja värvide paigutuse paneb Elvi ikka ise paika, naljaga pooleks lubab ta varsti mõnele oma mustrile patendigi võtta.
Praktiline peab olema
Üheksalapselise pere noorima lapsena sündinud Elvi on elus näinud igasugu aegu ning raharikkust pole tal enda sõnul kunagi olnud. Kitsaste olude kiuste on ta hästi hakkama saanud, üles kasvatanud ja koolitanud kaks last ning ei pere ega külalised ole pidanud tühja kõhtu kannatama. Küsimusele, kuidas ta oma elu majandamisega nii edukalt toime on tulnud, prahvatab Elvi vastuseks: „Praktiline peab olema!" Ka omaenda esimesse elamisse muretses ta noore neiuna esmalt kardinad ning seejärel külmkapi.
Elvi sobiks hästi juhendajaks elu praktilise poole ja argimuredega kimpus olevatele inimestele, sest nippe ja nõuandeid tal jagub. Alustuseks soovitab ta kõigil märkmikusse kirja panna kõik oma tulud ja kulud. Elvi ise peab hoolsalt taluraamatut ning ka sissetulekud ja väljaminekud on raudse kontrolli all. Praktilisest meelelaadist annab märku ka maast laeni hoidiseid täis kelder. „Ma teen kõik sisse, peaaegu kõik." Porgandi ja kapsa kasvatamisest on pere küll loobunud, sest poest tuleb köögivili soodsamalt kätte. Nõnda jääb perenaisel rohkem aega oma iluaiale ja rohketele käsitööprojektidele.
Kõndimine korrastab mõtted
Mullu otsustas Elvi kõigele lisaks ka kepikõndi tegema hakata. Vanadest suusakeppidest said väikese kohendamise abil suurepärased käimiskepid ning edasi oli tarvis vaid end kokku võtta ja uksest välja sammuda. Ja mitte lihtsalt teeotsa ja tagasi, vaid ikka poolteist- kaks tundi korraga, et vähemalt 7 km täis tuleks. Käimise „nahka" läks ka 16 liigset kilo kehakaalust, kuid sellest tähtsamakski peab Elvi head enesetunnet. „Kõndimine korrastab ja koondab mõtted," soovitab ta käimist kõigile, keda närviline elu tagant kihutab. Elvi on oma suurde aeda paraja käimisringi välja mõõtnud, nõnda ei pea ta isegi tervist taga nõudes kodunt kaugele minema - järjekordne kinnitus sellest, et Elvile tõesti väga meeldib kodus olla.
Vabadus ise teha ja otsustada
Paari aasta eest kuuekümnendat sünnipäeva tähistanud Elvi hindab kodus omatahtsi tegutsedes kõige rohkem vabadust ise teha ja otsustada.
„Mõnikord on kahju, et see [vabadus] juba varem kätte ei tulnud - kui natuke noorem olin," mõtiskleb Elvi, „oleks jõudnud veel rohkem ära teha, et juba praegu oma kätetööd nautida ning pliidiaugust tuld vaadata." Ta ei lase aga tujul langeda ning kelmika helgiga silmades küsib ta justkui endalt: „Äkki ma natuke juba saan ka, mis sa arvad?" Miks ka mitte, sest Muru talus on kord juba praegu majas.
