Kuna Harju Elekter on börsifirma, siis numbreid ma välja käia ei saa. Küll aga võin öelda, et võrreldes aastaga 2010 kasvas meil nii käive kui ka kasum. Masueelset taset me veel kätte ei saanud, kuid tellimusi oli rohkem ja inimesed said jälle täistööajaga töötada. Tänavune aasta tundub isegi parem tulevat, ka kõik tütarettevõtted on seda meelt. Esimene poolaasta on tellimustega kindlustatud ja neid jätkub ka aasta teise poolde. Meie peamine klient on Eesti Energia Jaotusvõrk, kes ei sõltu nii väga maailma majanduse tõmbetuultest. Loomulikult pole välistatud uus ulatuslikum majanduskriis, kuid ma arvan, et eelmisest saadud kogemused aitavad meid ka selle üle elada.

Harju Elektril on tütarettevõtted Soomes ja Leedus. Kas nende ostmise tingis ettevõtte eesmärk olla juhtiv elektriseadmete ja -materjalide tootja Balti mere regioonis?

Kui firma ei arene, siis ta taandareneb. Iga ettevõte tahab olla oma valdkonnas tegija ja kui 2002. aastal avanes võimalus osta Siemensilt ettevõte Soomes, siis me ei mõelnud kaua. Satmatic OY oli hästitoimiv firma. Me ei pidanud vajalikuks juhtkonda vahetada ega sinna eestlasi komandeerida, isegi ettevõtte nime jätsime samaks. Me ei koondanud ühtegi töötajat, hoopis vastupidi, töötajate arv on tänaseks kahekordistunud. Simo Puustelli, kes juhtis ettevõtet juba enne Siemensit ja teeb seda tänaseni, tunneb hästi oma ala, tehast ja kohalikuna ka kogukonda. Väga hea suhtlejana on ta suur autoriteet. Eriti meeldib mulle aga soomlaste juures nende kohalike omavalitsuste suhtumine ettevõtjatesse. See on kõigiti osavõtlik ja soosiv. Sama kehtib ka meie omavalitsuse kohta, kuid meie maksusüsteem on teine. Soomes laekub märkimisväärne osa ettevõtete tulust kohalikele omavalitsustele, kes ehitavad selle eest uusi tootmispindu ja rendivad neid siis omakorda ettevõtjatele. Neile on ülimalt oluline, et ettevõtted laieneksid, sest see tähendab uusi töökohti ja koos töökohtadega kõike muud, mida üks paik täisväärtuslikuks eluks vajab. Satmaticu juurdeehituse omanik on samuti kohalik omavalitsus, meie oleme seal rentnikud.

Veel meeldivad mulle soome arhitektid, kelle meelest on ka elektrialajaam ehitis, mis peab sobima lähedal olevate hoonete ja loodusega. Arhitektuuriliselt erinevatest alajaamadest on meil terve kataloog. Eestis tellitakse aga jätkuvalt ainult plekist või betoonist karpe.

Meie Leedu tütarfirma UAB Rifas on samuti küllaltki iseseisev ja töötab hästi. Nagu Soomes, nii oli ka seal targem jätta ettevõttele endine nimi ja juhtimisse mitte eriti sekkuda.

Samas otsustasite mullu kevadel koondada kõik kontserni Eesti ettevõtted Harju Elektri kaubamärgi alla. Mis selle tingis?

See korrastas Keilas tegutsevate firmade brändi ja aitab neil paremini oma toodangut müüa. Näiteks Elteki nime oli raske samalaadsete firmade hulgast märgata, Harju Elekter Teletehnika puhul on aga kohe selge, millega firma tegeleb ja millisesse kontserni kuulub. Sarnaselt on üles ehitatud ka meie teise tütarfirma - Harju Elekter Elektrotehnika nimi. Kui Elektrotehnikat juhib juba aastaid Ülo Merisalu, siis Urmas Paisnik sai Teletehnika juhiks hiljaaegu . Mõlemad firmad on viimasel ajal teinud väga aktiivset müügitööd, seda ka Rootsi suunal. Sealne turg on eriti konservatiivne ja Rootsis on ees ABB, kes on meie suurim konkurent ka Eestis. 1992. aastal tegime nendega ühisfirma, kolm aastat hiljem otsustasime lahku minna. Nad tahtsid, et meie oma tegevuse lõpetaksime. Praegu on ABB keskendunud Eestis põhiliselt tuulikutele, meie aga elektrikilpidele ja alajaamadele. Ei saa kindel olla, et see igavesti nii on.

Harju Elekter on üks suuremaid kinnisvaraomanikke Keilas, kellele kuulub komandik Tööstuspargist.

Suurem osa 48. hektarist kuulub Harju KEKile. Kui nende maal on veel ruumi, et sinna midagi rajada, siis meie valdused on pärast Saajose tootmishoone valmimist põhimõtteliselt täis ehitatud. Suured kaubaautod ei mahu muidu manööverdama.

Omal ajal vastuvõetud otsus, et kõik hooned Tööstuspargis kuuluvad emaettevõtetele, oli väga õige. Kui tuleb näiteks mõni välisfirma ja tahab siin tootmist alustada, ei pea ta oma energiat ja aega raiskama igasuguste lubade hankimisele ning hoone ehitamisele. Meie võtame need mured enda kanda ning hiljem rendime neile pinda. Kui firma tahab kunagi siin tegevuse lõpetada, siis ei teki tal omandiga probleeme.

Mis saab maast Keila teises servas, Tööstuse tänava kandis?

Harju KEKil tekkis mõte ka sinna tööstuspark rajada, aga väga raske on leida ettevõtteid. Tavaliselt on nii, et kui leiad esimese julge, kes sinna minna tahab, tulevad ka teised järele. Praegune tööstuspark tõmbab rohkem, sest siin on palju ettevõtteid. Keskkond on oluline. Suuremat perspektiivi näen ma Harku mäele rajatavas tööstuspargis. See asub Tallinna piiril, lähedal tööjõule. Sadam pole kaugel ja Paldiskisse viib otsetee. Kindlasti ei ole see kehvem paik kui Jüri või Tänassilma.

Harju Elekter on suur kontsern, aga juhtkond istub endiselt kvartali sees vanas kolmekorruselises hoones.

Kehtib selline ütlus, et kui firma hakkab ehitama uut suurt peahoonet, siis ei ole tal pikka tulevikku. Esialgse kava kohaselt pidi praeguse administratiivhoone ette haljasalale tulema uus üheksakorruseline peahoone. Täna olen ma õnnelik, et seda ehitama ei hakatud. Tehnika areng on kogu juhtimise ja asjaajamise väga mobiilseks muutnud.

Harju Elekter tunnustab stipendiumiga parimaid Tallinna Tehnikaülikooli tudengeid. Paljud neist pärast kooli teile tööle tulevad?

Kui välismaale edasi õppima ei minda või Eesti teise serva elama ei asuta, tullakse meeleldi meile tööle. Ma olen ka ise selle kooli lõpetanud ja hindan kõrgelt seal antavat haridust. Üks õigemaid otsuseid, mida me omal ajal vastu võtsime, oli kaadri täiendamine noortega. Neid tuli otse koolipingist, aga ka teistest firmadest. Kui kindlustad noorele hea töökoha ja arenguvõimaluse, ei teki põlvkondade konflikti. Harju Elektri praegune tegevjuht Andres Allikmäe on samuti lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi ja seda cum laude. Ta on kooli vilistlaskogu juhatuse ja Arengufondi nõukogu liige ning möödunud aastal pärjati ta aasta vilistlase tiitliga.

Kauaks jätkub endal püssirohtu?

Seni, kuniks on tervist ja mind välja kannatatakse. Alustasin Harju Elektris 1969. aastal töödejuhataja ametikohal, olen arenenud koos ettevõttega ja ega ma ilma Harju Elektrita vist elada oskagi. Tulin just Ameerikast, kus tutvusin PKC Groupi, milles on meilgi oma osalus, ostetud kontserniga. Ajavahe tõttu ärkasin hommikul tund aega hiljem. Muidu olen ikka varakult platsis.
_______________

Endel Palla

Sündinud 19. juunil 1941 Kiidjärve vallas. Lõpetanud 1958 Ahja Keskkooli ja 1968 Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroonikainseneri erialal.

1965-1969 Tallinna Mõõduriistade Tehas, insener-konstruktor.

1969-1973 Harju KEK, osakonnajuhataja.

1973-1979 Harju KEK, eritööde osakond, peainsener.

1979-1985 Harju KEK, erikonstrueerimise ja tehnoloogia ettevõte, juhataja.

1985-1991 ETE Harju Elekter, peainsener.

1991-1999 AS Harju Elekter, tegevdirektor, juhatuse esimees, peadirektor.

1999 kuni käesoleva ajani AS Harju Elekter nõukogu esimees ja arendusdirektor.

Suuremateks tähisteks oma töökarjääris peab Endel Palla elektrimaterjalide ja -seadmete tootmise arendamist 1969. aastast Harju KEKis, millest kasvas hiljem välja iseseisval bilansil olev ettevõte Harju Elekter ja AS-i Harju Elekter aktsiate noteerimist Tallinna Väärtpaberibörsil 1997.

Endel Palla kuulub või on kuulunud Harju Elektri juhtimise kõrvalt veel mitmete äriühingute juhtkonda. Ta on Eesti Kaubandus- Tööstuskoja ja Tallinna Direktorite Klubi juhatuse liige.

1982 anti Endel Pallale ENSV Teenelise Ratsionaliseerija aunimetus, 1988 Eesti NSV Riiklik preemia. 2003 pälvis ta Keila Linna teenetemärgi, 2005 Kaubandus- Tööstuskoja I klassi aumärgi ja 2008 Harju Maakonna teenetemärgi. 2009 tunnustas Eesti Vabariigi president teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Oma hobideks peab Endel Palla reisimist, aiandust ja elektroonikat ehk oma tööd.