Usun, et enamik inimesi teab Teid kui maalikunstnikku, samas olete aktiivselt osalenud poliitikas ning käesoleval aastal ilmus Teilt mälestuste ja mõtiskluste raamat "Mees narrimütsiga". Kellena Te end ise kõige paremini tunnete? Kuidas Te otsustate, millisest loost saab pigem raamatu, millisest maali?

Olen põhiliselt ikka maalikunstnik. Kuid vahel tulevad pähe mõttepildid ja kujutlused, mis nõuavad arendamist ajas. Siis võtan appi kirjasõna. Täpsemalt võiks öelda, et nimetan ennast loovisikuks, kes võtab käsile selle, mis hetkel kõige rohkem erutab ja sunnib leidma endale väljendust. Mingil hetkel, laulva revolutsiooni päevil, osutus selleks koguni poliitika. Kuid võit jõudis kätte, poliitika muutus igapäevaseks sahmerdamiseks ja ma tundsin, et see töö on tehtud.

"Mees narrimütsiga" - Teil on kaks sellenimelist raamatut ja üks maal, olete ka end iseloomustades öelnud, et olete "mees narrimütsiga". Miks nii?

Minu arust saab inimest võtta tõsiselt vaid siis, kui ta oskab ise enda üle muiata. Nii sündis ka kujund narrimütsist. Selle nime panin oma autoportreele. Sealt kandus see üle minu autobiograafiale, mis avaldati 2001. a.

Vahepeal on elus sündmusi lisandunud, mõnestki asjast olen hakanud teistmoodi mõtlema. Käesoleval aastal ilmus selle raamatu uus, täiendatud ja läbitöötatud versioon, millel säilitasin sama nime.

Milline on Teie suhtumine kriitikasse, arvustustesse?

Kriitika on mind kogu elu jooksul pigem hellitanud. Sõimatud on vähe, oleks võinud olla rohkem. Nii mõnigi kord on tark, argumenteeritud arvamus pannud mind sügavalt mõtlema oma tööde üle. Kuid tulemuseks on enamasti mingi kolmas variant, mitte minu senine ega ka kriitiku pakutud tee. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin mõelnud: "Nii ta soovitas, nii ma siis ka teen!"

Kuidas tekkis idee kolida maale elama?

Mingil hetkel sai linnas soolase lume trampimisest küllalt. Kavatsesime koos Ritaga luua endale suvise maakodu, kuid Tarvastu hakkas niivõrd meeldima, et sügisesest linnakolimisest ei tulnud midagi välja. Nii me siia jäimegi.

Kui palju ainest annab Tarvastu vald uuteks lugudeks ja maalideks?

Tarvastu oma suurejooneliselt voolava kauni loodusega on andnud mulle palju - nimelt hingerahu. See on aga loominguks peamine.

Ja lõpetuseks. Mida tulevik toob või tuua võiks?

Ei me ette tea! 
Enn Põldroosi maali ees seisavad (vasakult) Andreas Trossek - kunst.ee peatoimetaja, Vano
Allsalu - Eesti Kunstnike Liidu president, Elin Kard - Eesti Kunstnike Liidu asepresident, Tiiu
Pallo-Vaik - Eesti Akvarellistide Ühenduse juht, Jaan Elken - Maalikunstnike Liidu juhatuse
liige, Rita Raave - Enn Põldroosi abikaasa, Mari Roosvalt - Maalikunstnike Liidu esimees, Argo
Kollom - Enn Põldroosi kauaaegne sõber ja ees Eve Jörsi Kunstnike Liidust.

Vastne Konrad Mäe preemia laureaat oma auhinnamedalit uudistamas

Enn Põldroos on mitmekihiline inimene

Enn Põldroos on mitmekülgne isiksus, lausa mitmekihiline mees nagu üks õige ekstravagantne pagaritort, kus kihtideks soolast ja magusat ning kaunistuseks kummalisi vilju. Kuna Enn ise on nii hea naljasoonega inimene, luban endale maestro suhtes sellise väikese naljatuse. Teiste aadressil oskame kõik nalja teha, aga osata ja julgeda ka endasse irooniliselt suhtuda ning seda oma loominguski väljendada - see eeldab tõelist elutarkust, läbinägelikkust nii enese ja kaaskondsete kui maailma suhtes.

Enn Põldroos ei ole kunagi minetanud oma muhedat naljasoont ega eneseiroonilist tagasihoidlikkust, pole võtnud kunstnikuna kohtumõistja ega staari hoiakut. Tema aukartustäratav kogemustepagas nii maalija, kirjamehe kui poliitikategijana pole kujundanud kõiketeadja ülbet hoiakut - Enn on oma loomingus ikka otsiv, ikka uudishimulik, valusavõitu ühiskonnakriitikaski õeluseta ja mõista püüdev. Sest kellele mõistust on antud, see mõistab - inimlikkuseks saab anda eeskuju ja mõtteainet, näpuga näitamisest ja tänitamisest pole kasu.

Lõppeval aastal pälvis vanameister eesti maalikunsti tähtsaima autasu - Eesti Kunstnike Liidu, Maalikunstnike Liidu ja Kultuurkapitali poolt välja antava Konrad Mäe medali ja preemia.

Preemia žüriisse kuulusid Jaan Elken ja Tiiu Pallo-Vaik Eesti Maalikunstnike Liidust, Anu Liivak ja Andreas Trossek Eesti Kultuurkapitalist, Elin Kard ja Vano Allsalu Eesti Kunstnike Liidust.

Konkreetsemalt omistati Enn Põldroosile preemia tänavu Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tartu Kunstimuuseumis toimunud juubelinäituste "Credo", "Alfa ja Oomega" ning "Kaasteelised" eest, mis mõjusid ühelt poolt suurejoonelise kokkuvõtte, teiselt poolt kunstniku jätkuva loomingulise kõrgvormi demonstratsioonina. Selle taustaks on teadmine kunstniku monumentaalsest panusest eesti maalikultuuri arendamisse, meie kunsti mõttemaailma.

"Sai lõplikult selgeks, et Põldroosi uue aastatuhande eksistentsialistlik ja intiimne, elutark ja irooniline maalikunst asetub kunstiliselt kaalukuselt võrdväärsena tema eksperimentaalsete kuuekümnendate ja hedonistlike kaheksa-kümnendate kõrvale," seisab Tartu Kunstimuuseumi seletuskirjas värske Konrad Mäe preemia laureaadi kohta.

Loomulikult vääris kunstnik seda preemiat juba ammugi, täna võib rääkida juba vastassuunalisest protsessist, kus Enn Põldroosi nimi lisab rohkem kaalu ja sügavust kõnealusele auhinnale.

Vano Allsalu
maalikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu president