Erika Simmulson - Rännaku-pere hea haldjas
Nüüdseks on juba kaks aastat võinud hulk pisipõnne tunda rõõmu uuest ja hubasest Rännaku lasteaiast Nõmmel, ent uus maja ainuüksi pole see, mis Rännakust toreda ja sõbraliku paiga teeb. Siin, nagu paljudes teistes lasteaedades üle Eestimaa, töötab hulk suurepäraseid inimesi, kes oma igapäevatööga majale sisu ja hinge annavad. Oma tööst räägib Rännaku lasteaia üks staažikamaid, Sipelgate rühma vanemõpetaja Erika Simmulson.
Lasteaiaõpetaja töö on huvitav ja mitmekülgne. Ma usun, et mitte kusagil mujal ei kohta sellist siirast rõõmu kas või ainuüksi selle pärast, et sa hommikul tööle oled saabunud. Aga just niimoodi võtavad lapsed mind iga päeva algul vastu. Hea tunde töö juures annab seegi, kui on tore lasteaed, mõnus kollektiiv ning vahvad lapsed ja lapsevanemad, mis kõik kokku tekitab väga hea sünergia.
Lasteaia rolli lapse arengus ei tohi alaväärtustada. Alusharidus on kõige alus: nagu majaehitusel, algab siingi kõik vundamendist. Olen väga nõus Ülo Vooglaiuga, et mida väiksem on laps, seda kiirem on tema areng ning seda rohkem tuleb lapse heaks panustada, teda hoida ja armastada. Tänapäeval on aga vanematel tihti liiga kiire. Lasteaia roll lapse arengus ja kasvamises selle võrra suureneb. Sellepärast on nii tähtis luua siin laste arenguks vajalikud tingimused. Psühholoogide sõnul ongi inimese väärtussüsteem juba viie aastaselt välja kujunenud. Lapse alateadvus lindistab enne kuuendat eluaastat kõike väga põhjalikult, pärast on võimalik vaid ümber lindistada.
Alusharidussüsteemi praegune probleem on, et õpetajat ei väärtustata piisavalt. Omamoodi näitaja on seegi, kuidas oleme harjunud ütlema lasteaiaõpetaja kohta kasvatajatädi, abiõpetaja kohta söögitädi. Teinekord jälle vaadatakse ülikooli cum laude lõpetanud ja oma töös väga edukat noort lasteaiaõpetajat suisa haletsevalt. Ja muidugi palgaprobleem ning lasteaedades valitsev aineline kitsikus, mis on viimase viie aastaga järjest süvenenud. Olgem ausad, õppevahendid, materjalid ja mänguasjad on meil muretsetud lapsevanemate toetuse ja abiga, ise oleme ka palju lasteaiale vajalikku kodust kaasa toonud.
Ka laste arv täiskasvanu kohta näitab lasteaiatöö kvaliteeti, ent rühmi on pidevalt suurendatud. Ideaalne oleks muidugi üks täiskasvanu 6-8 lapse kohta, seda enam, et tänapäeva lastel on väga suur tähelepanu- ja suhtlemisvajadus. Lapsed tahavad vaid, et keegi neid ära kuulaks, et oleks ainult, kellele rääkida. Meil aga on rühmas 25 last, kuid me anname oma parima. Praegusel ajal ongi õpetaja ülesanne rohkem kuulata ja toetada kui kogu aeg õpetada ja sekkuda. Kogu alushariduse programm omandatakse sujuvalt tegevuse käigus. Näen siin liitrühma eelist, et lastel on võimalus üksteiselt õppida: nooremad õpivad vanematelt, suuremad õpivad väiksemaid õpetades. Ühistegevused arendavad väga palju, näiteks meisterdasime jõuludeks iga lapse perele kaardi, kirjutasime ümbrikele aadressid, kleepisime margid ning viisime koos postkontorisse kirjakasti. See oli laste jaoks suur elamus, ja kui palju nad selle käigus elulist õppisid!
Tänapäeva lapsed on nagu lapsed ikka. Loovus pole kuhugi kadunud: tahetakse ikka palju joonistada, laulda. Muuseas, lasteaiaealistele on just õige aeg hakata regilaule õpetama, sest nende rütm ja viis istub kuidagi mõnusalt ja ürgselt lastel sees. Muidugi on suur huvi kõikvõimalike elektrooniliste mängude vastu, samuti tahetakse lelusid kiiresti aina uute vastu vahetada. Popimad mängud on Getter Jaani või «Kättemaksukontori» tegelaste kehastamine, samuti mängitakse nüüd palju reisimist. Aga põhiolemuselt on lapsed ikka samasugused: tüdrukud armastavad kodu mängida ja poisid klotsidest asju ehitada. Vahest on nõrgemaks jäänud rollimänguoskused ning lapsed tahavad rohkem, et täiskasvanu mängiks nendega koos. Siin tuleb lihtsalt lapsi pisut juhendada ja järele aidata.
Minu jaoks on põhiline lasta lapsel oma loovust väljendada, ärgitada teda ise asju välja mõtlema, et ta saaks tunda eneseväljendusrõõmu. Mäng on väga tähtis. Lapsepõlves peab olema võimalus isu täis mängida. Lasteaias on paratamatult kindel päevakava, mille järgi mudilased peavad joonduma, aga põhiline, et poole pealt katkestatud mängu saaks vajadusel hiljem jätkata. Meie, täiskasvanute elustiili häda on, et kogu aeg oleme sunnitud katkestama ja hakkima laste tegevusi. Laps peaks saama aega süveneda ühte tegevusse, ent pahatihti algab tal kohe varsti trenn või muusikaring - see häirib ka üldist keskendumisvõimet.
Kokkuvõtteks on lapse jaoks kõige tähtsam ja kallim asi siiski tema pere. Ühtse ja koos tegutsema harjunud pere lapsed oskavad ka teistest rohkem lugu pidada. Vanematele aga sooviksin julgust olla otsusekindel: iga asja puhul ei ole mõttekas lapsele alati valikuid anda. Laps ise ei suuda veel vastutada, seega peab olema vanem see, kes põhimõttelistes küsimustes piirid seab, vastutuse võtab ja otsused teeb.
