Erna retk Rae vallas 71 aastat tagasi
Erna Seltsi andmetel on Erna tegevust Eestis tagantjärele kõrgelt hinnatud, seda võib pidada üheks edukamaks kaugluure operatsiooniks Teises maailmasõjas. Erna liikmed astusid Eestis esimeste seas, relv käes, vastu 1939. aastal Teise maailmasõja valla päästnud totalitaarsetele suurvõimudele - natsi- Saksamaale ja Nõukogude Liidule. Seetõttu kujunes Erna võitlus legendiks, mis hoidis ülal Eesti rahva vastupanuvaimu ka pool sajandit kestnud okupatsiooni ajal.
24. augusti hommikul oli jõudnud rinne Vaida-Vaskjala joonele. Kolonel Kurg juhtis ernalased kerge kaarega Nabala poole. Otsustati teha sakslastele Tartu maantee ja Tallinn-Nabala tee vahelistes metsades ja soodes tiibkatet. Punaväed põgenesid paaniliselt eest, sest 28. augusti õhtuks oli Tallinn neist vaba. Kurna mõisas õnnestus eestlastel arvatavasti omavahel sõdida, kuna sinna sattusid ka hävituspataljonlased. Ernalaste ülemjuhataja oli kolonel Kurg.
Neli lahingupäeva kahe vaenupoole vaatevinklist
Laupäev, 23. august
Ernalased: Kompanii lipnik Hanniotti juhtimisel asub hommikul Vaida-Aruvalla rajoonis Tartu maantee läheduses, Sepa ja Rebasemäe (Aruvalla külas Sepa ja Kaunismäe) taludes. Urvaste külas on eile õhtust saadik sakslased. Punaväed on Salu külas, kuid lasevad juba hommikul piki magistraalkraavi jalga Tallinna poole. Ernalased avastavad, et osa punaväelasi on hakanud varjendit ehitama Vanaaseme talu põlluservale, kuid lõunaks lüüakse põgenema Mullikmäe (Praegune Lilleoru õppekeskus) suunas. Hanniotti võitlejad on ka Rebasemäe talus ja ei lase neil metsa hajuda.
Kompanii leitnant Kallivere juhtimisel satub sakslaste tugeva suurtüki ja kuulipilduja tule alla kõrgendikule 54,7 (Reti mägi) lähenedes. Neid on jälgitud sakslaste õhupallilt, kuid leppemärgid on jäänud kahjuks kooskõlastamata. Kompanii tõmmatakse hävingu ärahoidmiseks tagasi Vanaaseme ja Mullikmäe vahelisse metsa. Õhtul vallutavad ernalased Anepalu Tartu maanteel ja tee üle Tuhala Nabalasse on avatud.
Hävituspataljon: Asub Perila - Pikavere veski joonel. Olin (Augjärv) staabi blindaažis ühes staabiülema - kellegi punarmee kapteniga ja poliitjuhi Kinn´iga. Kinn ütles, et meie hävituspataljoni ülem Grigorjev on surma saanud. Blindaažile hakkas sadama raskemiinipildujaist (120 mm) miine. Selja taha, kus asus meie kergekahuri patarei, tõmmati šrapnellituld. Vahepeal oli meie padrunipunkti saabunud kaks autokoormat laskemoona, kui teatati, et sakslane on haaranud neid hoburauakujuliselt: üks ots Jüri kiriku juures, teine Kose ristteel. Läksime koos Kinniga laadima laskemoona autodele tagasi. See meil õnnestus ajal, mil meie väed massiliselt taandusid. Laskemoona autod pöördusid Jüri kiriku poolt tagasi, kuna tee oli sealt vaenlase poolt ära lõigatud. Autod pääsesid edasi Kose kaudu.
Pühapäev, 24. august
Ernalased: Hommikul jõuab lipnik Hanniotti kompanii Sildemäe-Siemuse kraavini Nabala lähedal, kust punasõdurid taganema sunnitakse ning kolonel Kure staap jõuab peale lõunat Kalevlaste tallu. Seega on ernalased jõudnud Manni soo lõunaservale ja asuvad sood läbi kammima. Annukse ja Siimu talu juures, need on juba Manni soost põhja pool, avaldavad punased tugevat vastupanu, aga viimased 15 vene suurtükiväelast põgenevad Siimu talust kella 13 paiku. Leitnant Lossmann seab ennast sisse Sildemäe talus. Annukse talu juures olid ernalastel kaotused surnute ja haavatute näol.
Osa ernalasi jõuab keskpäeva paiku teeäärsel kõrgendikul asuvasse Raudsepa tallu. Vaevalt taluõue koguneda jõudnud ernalasi tabab venelaste suurtükituli ja koos pererahvaga tuleb varjuda raudkividest suurde kartulikeldrisse. Suurtükituli ei taha sugugi vaibuda, enne kui langetatakse õues olnud lipumast. Seega on orientiir kadunud ja mürsuplahvatused hakkavad vaibuma. Õhtuks jõuab Hanniotti kompanii Kirjasillale, Kurna-Mõisaküla lõunaservale.
Erna salga tagalavoor jääb Haljamardi tallu Nabala taga.
Hävituspataljon: Kuuemehelise grupiga saabusime hommikul läbi soo Vaidasse. Seal opereerisid Punaarmee üksused. Valitses vaikus. Saime teada oma üksuse taandumisest ja liikusime Tallinna poole. Vaida kivisillal oli valves punalaevastiku üksus, kes ei lasknud meid edasi minna. Meile anti süüa ja labidad ning teatati, et jääme abistama laevastikumehi silla kaitsel kuni Punaarmee on taandunud. Kaevusime jõe kaldasse. Kella 4-5 paiku hakkasid Punaarmee osad taanduma üle silla. See kestis vahest tund-poolteist. Seejärel lasti sild õhku. Nüüd lubati meid veel sama päeva õhtul jätkata oma staabi otsimist. Liikusime koos Punaarmeega Lehmja (Praegune Rae vallamaja ümbrus) mõisani.
Lehmjas, kus asus mereväeüksus, saime teada, et meie polk peab võitlusi Raasikul. Lehmjasse saabus ka meie väeosa omnibuss, kus teatati, et meie polk lahkub Raasikult ja asub Kurna mõisa; meid kästi oodata.
Läksime Lehmjalt Kurnale, kus ööbisime. Selgus, et meie polgust, mis oli siia jõudnud, oli järele jäänud 200 mehe ümber.
Esmaspäev, 25. august
Ernalased: Kolonel Kure lahinguülesanne esmaspäevaks. Naaberdiviis tungib Kurna peale üle Lehmja. Erna liigub Kirjasillalt Tüüstre-Rebase (Lähtse küle) peale. Selgitada vaenlase olemasolu Sepamäel (Mõisaküla). Tegelikult liikusid ernalased üsna kiiresti edasi üle Ihuvere soo Kurna-Mõisakülas, sest punaväelasi enne Kurnat ei olnud. Hommikul kell 8 olid nad juba Ihuvere (Mõisaküla) talus, kell 12.15 on lipnik Hanniotti kompanii Nurgamäe talus ja 14.15 juba Söödi talu juures, kuhu jääb ööseks. Talus endas asuvad sakslased (Tallinna ringtee Kurna ristmiku lähedal).
Kell 16.30 kannab leitnant Nõmm ette, et on jõudnud oma kompaniiga Kurna-Mõisakülas Pärtli teeristile. Kurnal oli ernalastel kaotusi surnute ja haavatute näol. Juhuslik mürsk kukkus pargiteele kogunenud võitlejate lähedale, sest kogu piirkond oli pideva suurtükitule all, millest võttis osa ka punalaevastik. Päeval oli võitleja Orgmets näinud soos ussi ja tahtis seda püstolkuulipiduja kabaga maha lüüa. Löögi mõjul läks relv lahti ja kuul läbistas Orgmetsa pea. Kaasvõitlejad viisid ta tagasi Tüüstre tallu.
Hävituspataljon: Hommikul teatati meile, et läheme Lehmja mõisa tagasi. Meie kasutada oli ainult üks „Mootori" omnibuss, mis mahutas 64 inimest. See hakkas meid Lehmja poole vedama. Mina sattusin esimesse gruppi. Sõitsime umbes pool teed ära (Kurnast Lehmjale on maad umbes 5-6 kilomeetrit).
Tulime maha ja läksime lahingukorras edasi. Kui läbistasime lagedat põldu, avati meile ootamatult tuli, arvatavasti saksa tankitõrjekahurist. Otsisime varju põllukraavis.
Kuid vaenlane hakkas tulistama piki kraavi Lehmja mõisa poolt. Sellest tuli järeldada, et Lehmja on vaenlase käes (mis ka hiljem tõeks osutus). Põgenesime lähedal olevasse soosse. Siin kohtasime teisi mehi, kes olid meist Kurnale maha jäänud. Neilt kuulsime: meie teine grupp oli omnibusel sõitnud otse sakslaste kätte. Samal ajal olid sakslased tunginud ka Kurna mõisa, mille nad olid ümber piiranud. Paljud meie meestest olid langenud. Osal oli õnnestunud põgeneda. Nüüd hakkasime liikuma väikegruppides, 6-7 meest salgas, Tallinna poole. Minu grupp jõudis Punaarmee raske patarei juurde Tartu maanteel kuhu jäimegi.
Saire külas: Osa Vene sõdureid olid üles rivistatud kohaliku talu (Praeguse Hansaplanti territoorium) rehealusesse ja politruk sundis neid sakslaste vastu tormijooksule.
Sõdurid hakkasid vastu ja ei tahtnud eriti minna. Siis politruk oli sunnitud andma automaadist valangu, et kui ei lähe, siis järgmine valang tuleb selga. Polevat sõduritel muud üle jäänud kui minna.
Kõiki neid sündmusi nägid pealt Hindriko talu perenaine Anete Soonurm koos sugulase Taisi Rebasega. Politruk oleks hommikupoole peaaegu maha lasknud kohaliku elaniku Öövahi talust, kes juhuslikult sinna sattus ja keda saksa spiooniks peeti. Kõrval olnud Anete Soonurme poolt põlvili palumine oli tema elu päästnud.
Lahing käis omasoodu ja talule hakkasid pommid või mürsud langema. Naised-lapsed hakkasid jooksma kuhu juhtus ja ennast peitma. Anete peitis ennast rehe all oleva heinavankri alla ja see ta päästis, sest mürsk tuli pea kohal olevasse katusesse, kust hiljem leiti suur auk. Killud jäid heinakoormasse pidama. Seejärel põgenesid nad kambakesi paarsada meetrit eemal asuva Vainu talu kartulikeldrisse. Sellel teekonnal sattusid nad vene lennuki tule alla, kes tulistas neid pardarelvadest, aga ei saanud pihta. Õhtul tegi saksa ohvitser keldriukse lahti ja käskis kõigil välja tulla. Hindreku perenaine oli ikkagi reide haavata saanud ja peale esmaabi andmist kästi lahkuda lahingupiirkonnast Nabalasse, aga nad peitsid endid Tilluvälja talu metsa. Öövahi talu pere peitis lahingu ajal ennast taluõues olevasse keldrisse. Mingil ajal julges vanaperenaine Liisu Vainomees välja piiluda ja nägi, kuidas vene madrused õues jooksid ja tõrvikutega tuld elumaja õlekatusesse torkasid, kuid teha polnud midagi.
Teisipäev, 26. august
Ernalased: Kolonel Kure lahingukäsk teisipäevaks oli läbi murda Katku juurest (praegune Uuesalu elurajoon), katta suurtükitule suunajaid eellaskmisel Katku taga olevale venelaste patareile. Arvati, et seal peitus kuni 1000 punasõdurit, mis vist ei vastanud tõele.
Ernalased astusid välja umbes kella viie paiku hommikul, kuid sakslased olid juba jõudnud luurele minna ja nii ei nähtud põhjust enne saksa luurajate tagasitulekut edasi minna. Punaväe väljasuitsetamine jäi Nõmme talu suunast pealetungiva saksa jala- ja suurtükiväe ülesandeks. Sakslaste patareid olid ka Saire küla Kõrtsi talu maadel, sest peale sõda võis siin hunnikute kaupa leida saksa kahurite mürsukaste ja kestasid.
Edasi oli ernalaste ülesandeks kolonel Kure korralduse kohaselt jõuda Järveküla juures Ülemiste järve äärde ja kontrollida, kas Mõigu on vaba. Edasiliikumine toimus ristleja "Kirov" 180 mm suurtükkide tule all, kuid kell 15.00 on ernalased juba Järvekülas. Hävituspataljon: Lõuna paiku ründas vaenlane meie patareid juba kahuritulega. Ühtlasi tungisid peale vaenlase motoriseeritud üksused. Meile anti käsk taanduda. Patarei meeskond jäi omaette. Jõudsime Tartu maantee otsa, lennuvälja juurde.
Augjärvel õnnestus koos osade hävituspataljonlastega Venemaale pageda ja 1942. aastal oma mälestused kirja panna. Teine osa hajus lihtsalt oma kodudesse laiali.
Oleme kasutanud siin artiklis luuresalk Erna võitlejate ja hävituspataljonlase Richard Augjärve Riigiarhiivis olevaid mälestusi II Maailmasõja sündmuste kohta 1941. aasta augustis.
______________________________________________________________________
Erna sünd ja tegevus
Eesti okupeerimise järel 1940. ja 1941. aastal põgenesid sajad okupatsioonivõimu mittetunnustavad ja nende vastu võidelda soovivad eestlased üle Soome lahe. Soome mindi nii paatidel kui ka talve saabudes ning lahe külmudes üle jää jalgsi, suuskadel, tõukekelkudel ja hobustega. Põgenemine kujutas endast ohtlikku ettevõtmist, sest Nõukogude piirivalve üritas teha kõik endast sõltuva põgenike tabamiseks. Nii lõppesid mitmed põgenemiskatsed surmaga. 1941. aasta kevadeks oli Eesti sõjaväeatašee Soomes major Aksel Kristian võtnud arvele 70 Soomes viibivat eestlast, kes olid avaldanud soovi aidata kaasa võitlusele Eesti vabastamiseks. 1941. aasta kevadel kutsus Soome sõjaväeluure teenistusse 15 Eesti vabatahtlikku ja saatis nad väljaõppele Sökö saarele. Hiljem lisandus veel vabatahtlikke ning eestlaste väljaõpetamisse kaasati ohvitsere Saksa sõjaväeluurest. Meestel olid Soome vormid ja Soome relvad. Erna nime saanud luurerühma esimeseks ülemaks oli kolonel Henn-Ants Kurg, luureüksus pidi Eestis alluma Saksa 18. armeele.
ALLIKAS ERNA SELTS
