Esimene õpetaja õpetab õppima

„Mul on elus vedanud. Mul on olnud õpihimulised lapsed ja koostöövalmis lastevanemad, sõbralik kollektiiv ja toetav juhtkond," ütles Võru valla elutööpreemia saaja Helju Kirves, kui mõned päevad enne tunnustusüritust juttu ajasime.

Pani mõtlema: õpilased ei saa olla ju valitumad kui mujal, vanemad ja kolleegid on inimesed meie ümbert, mitte muinasjutust, juhtkond ei ole ka teiselt planeedilt...

Ei oska muud järeldada, kui et olles ise soe ja heatahtlik, saad teistelt samasugust suhtumist maitsta. Parksepa keskkooli õpetaja Helju Kirves on hariduspõllul töötanud 46 aastat, neist 32 Võru vallas. Põltsamaa külje all Lustiveres sirgunud tüdruk alustas oma õpetajateed kodukoolis.

Kui kaasa aga koduigatsusele järele andis, tuli koos temaga Võrumaale ja on siia jäänud. Ta alustas tööd Parksepa lasteaias, aga kogu aeg kiikas ikka kooli poole. Suvel saab 25 aastat sellest, kui Heljul õnnestus õpetajana Parksepa kooli uks avada. Ega siin ole mingit rabavat põhjendust - õpetajatöö juures on Helju Kirvest hoidnud armastus laste vastu.

Tõsi, peab palju andma, aga selle jagu ja rohkemgi saab ka vastu. „Kui ikka näed, kuidas klassitäis lapsi särasilmselt ootab, mida põnevat me täna teeme..." jätab ta lause lõpu õhku. See on töö, mis võtabki heas mõttes hinge kinni.

Heljul on olnud kuus oma klassi. Pole kahtlust, et ta on võtnud esimeseks õpetajaks olekut südame ja vastutustundega. Seepärast pole sugugi harv, et endised õpilased ta üles otsivad. „Rõõmudega tullakse ja muredega. Mõnikord lähevad jutud nii pikaks, et ei jõuagi ära rääkida," ütleb esimene õpetaja.

Lasteaialapsed kipuvad tuliselt kooli. Läheb mõni aeg ja hasart hajub. Kuhu see koolirõõm kaob, pinnin ka Heljut. Ta arvab, et kõik lapsed ei suuda pärast algklasse, kus üks õpetaja neid läbi ja lõhki tundma õpib, kohaneda uute nõudmistega uute õpetajate käe all.

Praegu on Helju Kirves Parksepa koolis pikapäevarühma õpetaja. Tema käsutuses koos lastega on klassiruum, milles loovad vabamat meeleolu lauamängud ja lasteraamatud. Tööd pikapäevarühmas peab Helju Kirves klassiõpetaja ametist raskemakski - kui seda ikka täie tõsidusega teha. Raskemaks sellepärast, et klassiruumis on koos eri vanuses lapsed, 1.-4. klassini. Vanemate ootus on, et laps saaks pikapäevarühmas koolitükid tehtud. Nii see ongi, aga kõigi tegemiste sisuline kontroll käib ühel õpetajal üle jõu.

Linnud ja raamatud

Kui Helju Kirves ei oleks õpetaja, oleks ta tõenäoliselt ornitoloog. Pärast keskkooli kaalus ta seda teed, aga geograafiaeksam tundus nii pelutav, et viimaks järgis ta siiski teist kutset.

Huvi linnumaailma vastu pole küll kuhugi kadunud. Talveajal on Helju Kirves väsimatu lindude toidulaua katja. Kaerahelbepeotäisi, millega ta on sulelisi tänavugi kostitanud, on raske kokku arvata. Samuti ei ole ta veel tüdinenud nende vaatlemisest.

Kui tänapäeval on palju neid, kes ööbikutki enam ära ei tunne, siis Helju oskab enamikul juhtudel juba laulu järgi öelda, milline suleline endast parasjagu maailmale teada annab.

Teine köitev tegevus on Helju jaoks lugemine. Suure raamatusõbrana on ta lugemishuvi ka oma õpilastes ergutanud. Seda eesmärki teenib ka pikapäevarühma klassiruumis aknale sätitud uute lasteraamatute väljapanek.

Ja see ei ole kaanepiltide järgi koostatud väljanäitus - enamiku värsketest lasteraamatutest loeb Helju ise läbi. Kursis peab ju olema.

Hea õpetaja välimääraja

Elutööpreemia kätteandmisel kõlas võrdlus, et Heljul on omadused, mida tavaliselt nimetatakse, mõeldes oma kõige paremale õpetajale.

Mis teeb õpetajast hea õpetaja? Oma kogemustele toetudes vastas Helju, et püüd mõista, elu lapsega samalt tasemelt vaadata.

Samuti nõudlikkus. Sellele võib ta oma tööaastate põhjal lausa garantii anda, sest õpilased ise on korduvalt rõhutanud, missugust kasu on nad hilisemas elus lõiganud õpetaja järjekindlusest. „Just paindlik nõudlikkus: kõigilt ikka selle järgi, mida nende võimed lubavad. Õppimise isu ei tohi mingil juhul ära võtta," täpsustab ta.

Mis veel? Klassi ees näägutamisest tuleks hoiduda ja kibedad teemad nelja silma all läbi arutada. Kavalust peab ka olema. Ikka tuleb mõne ülesande juurde eel- või järellugu välja nuputada, et töö ladusamalt läheks.

„Ma olen vana kooli õpetaja ja arvan, et õppimiseks peab klassis vaikne olema," nimetab Helju Kirves hea õpetaja oskusena veel töömeeleolu hoidmist. Väärib imetlust, et tal on õnnestunud vaikust hoida ise häält tõstmata.

Esimese õpetaja ülesanne on tegelikult õppima õpetada. Kui see korra korda läheb, on tegu suure saavutusega. Kui seda aga mitme klassitäiega korrutada...
______________________________________________

Kolm kildu

■ Helju silm lööb iseäranis helkima, kui jutuks tuleb vanaema roll. „Need on rõõmsad hetked. Me mängime ja jookseme," ei varja ta elevust, mida pakub koos pojatütrega veedetud aeg.

■ Võrreldes lapsi oma tööaastate algusest praeguste jütsidega, leiab Helju, et lapsed on muutunud enesekesksemaks. „See ei ole halb, kui lapsel on oma minapilt, aga rohkem kui varem tuleb lapsi suunata märkama teiste vajadusi, olema abivalmis ja südamlik," mõtiskleb ta.

■ Õpetajatel on lähiajal päevakorras streik. Helju meenutab, et kunagi oli suhtumine selline: õpetaja on nii intelligentne ja mõistlik inimene, et töötab missioonitundest. Nüüd kavatseb ta oma nooremaid kolleege streigis toetada, et nad ei peaks töötama eluaeg missioonitundest.