Peost võttis taas osa ka Kunda muusikakooli noortebänd Fantaasia. Seekord esitati 5 lugu (Guns N' Roses', Eaglesi, Bon Jovi, Bad Company'i repertuaarist), sh Moskva heviroki suurkuju Valeri Kipelovi pala. Esmakordselt esitas Fantaasia Kipelovi komponeeritud loo "Olen vaba" ("Ya svoboden" - lugu, mida peetakse õigustatult rokkšedöövriks) augustis Kunda rannas muinastulede ööl Drama'ivõi tantsulavastuses "Jõud" - valguse-, vee- ja muusikaetenduses.

Kehalas võeti venekeelne rokilugu suure huvi ja poolehoiuga vastu. Peamiselt muusikutest koosneva publiku professionaalses hinnangus ei ole ilmselt mingit alust kahelda, nii võib julgesti väita - Fantaasia esines suurepäraselt ning nende esitatud Kipelovi lugu peeti õhtu maiuspalaks. Usun, et see arvamus on midagi nii olulist, mis suudab noorte muusikute jaoks tühistada ehk ka muinastulede ööl etendust lõhestanud inetu ja alatu, destruktiivse ja solvava röögatuse.

See oli küll röökija fopaa, mis aga oma jõhkruses ja mõistmatuses suutis kahjustada nii noori näitlejaid kui ka muusikuid ning nende juhendajaid, publiku kunstilisest naudingust rääkimata. See karjatus puudutas ja häiris nii sügavalt, et mitu-mitu kuud hiljemgi on raske taolist lugupidamatust ignoreerida, mõttelist auvõlga noorte kunstnike ja neile eeskujuks olnud oma ala tippude ees unustada.

Valeri Kipelov on oma žanri vaieldamatu parim. Teda kuulates tahaksin uskuda, et ta on üks neist, kes valdab midagi, mis võiks ka maailma päästa. Kõlab klišeena, aga tähendab valikuvõimalust, kuidas reaalsust tõlgendada - majanduslikult, poliitiliselt või hoopis esteetiliselt. S.o tegelikkuse tunnetamise viis - alati väga isiklik ning seetõttu ääretult huvitav.

Ars gratia artis ... Sarnaselt 19. sajandi boheemlaste kreedole, mille põhjal on kunst väärtuslik just kunstina, ei vaja kunstiline tegevus ka 21. sajandil poliitilist õigustust, astudes sedasi vastu ka konventsionaalsele silmakirjalikkusele ning igasugustele äärmuslikele ühiskondlikele nähtustele (sh marurahvuslusele), eetilist vastutust seejuures kaotamata. Kunst on ammu vabastatud riigi või ametliku religiooni teenija rollist. Kunstnik ja kunst, muusik ja muusika - looja ning tema looming on autonoomsed.

Meid ei ähvarda ükski võõrkeel või teine kõrgkultuur, vaid meie enese sees olev viha ja rumalus. Kehala pidu tähendas revanši, hüvitust selle viha ja rumaluse eest. Armastust eesti keele, kultuuri ja kunsti ilu ning omapära, armastust Eesti riigi ja rahva vastu peaks olema võimalik hoida ja kaitsta teiste keelte ja rahvaste erilisust ja ilu madaldamata.

Mulle meeldiks mõelda, et see on võimalik.