Ettevõtlikkus on hoiak ehk enne Hollandit käi Võrumaal
Selle aasta Kolmapäeva suvekool toimus juulikuu lõpus Võrumaal. Osales 15 naisteklubi liiget ja bussijuht Sigmar. Sõitu alustasime laupäeva, 30. juuli keskhommikul.
Tänapäeval muutub kõik nii kiiresti, et väide "Me oleme Võrumaal ju käinud ja kõike näinud" ei pea päriselt paika. Ka ei olnud suvekooli eesmärk ainult kaunite kohtade vaatamine, vaid eeskätt kohtumised Võrumaa ettevõtlike inimestega.
Taastutvust naabermaakonnaga alustasime loomulikult Suurel Munamäel - Baltimaade kõrgeimal tipul (318 m merepinnast). Sõitsime liftiga üles ja vaatasime, kas ikka paistab 50 kilomeetri raadiuses Eestimaa loodust. Tund Munamäel möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Uue teenusena oli võimalik tornist saata kodustele või sõpradele e-kiri Munamäe fotoga ja tervitustega.
Seda, kuidas elab Eesti talu 21. sajandil, sõitsime vaatama Kärina külla Nopri talusse.
Nopri Talumeierei on välja kasvanud Nopri talust, mille põhiline tegevussuund on karjakasvatus ja piimatootmine. Ettevõtmise hing on peremees Tiit Niilo, kes muhedas võru keeles tutvustas 160 lüpsilehmaga farmi majandamist ja talumeiereid. Talu majandatakse esiisade maadel seitsmendat põlve. Nopri Talumeierei pakub juba paar aastat võimalust oma silmaga näha, kuidas maamehe töö ehedaks piimatooteks väärindub. Otse moodsa avatud piimalehmade lauda kõrval asuvas meiereis valmivad kaasaegsetes tingimustes naabrite usinate kätepaaride abil piimatooted: talukohupiim ja -või, sõir, koorekaramell, jogurt ja juust. Kokku annab Nopri Talumeierei tööd 18 inimesele. Talu külastajatele pakutakse maitsta erinevaid piimatooteid ning võimalust teha sisseoste kohalikus talupoes. Soovi korral saab tellida sooja toitu. Ega peremees üksi seda kõike vedada jõua, aga õnneks on tal abilised omast perest võtta: abikaasa Vilve ja lapsed Gerli, Gerda, Karli, Joonas ja Lisette. Pereisa sõnul pidi alati keegi lastest kodus ja abis olema.
Nopri talu põhimõte on lihtne: karpi pannakse ainult puhast toodet, mida valmistatakse õnneliku lehma piimast. Nopri piimatooted on ehtsad ja lihtsad, sobivad toiduks kõigile, kes tervist tähtsaks peavad. Selles me ka veendusime, kui saime maitsta erinevaid juustusorte ja kohupiimatooteid. Ei ole just igapäevane, et talunik ja ettevõtja tunneb suurt muret ka oma küla käekäigu eest. Seda enam väärib tunnustust Tiit Niilo tegevus kohaliku elu ja kogukonna arendamisel. Aitab see ju kaasa turvalise elupaiga loomisele ja kogukonnaliikmete vastutustunde suurendamisele. Tiit Niilo eestvedamisel otsitakse uusi, kodukandi arengut toetavaid ideid - see omakorda soodustab pealehakkamist ja ettevõtlikkust põlvest põlve. Tänu hakkaja mehe headele ideedele on kasvanud mitmesuguste teenuste pakkumine kohapeal ja selle tulemusel on külas arenenud ka maaturism.
Esimese reisipäeva järgmiseks n.-ö harivaks kohaks oli meil välja valitud Vastseliina Piiskopilinnus, kus giid andis ülevaate piiskopilinnuse ajaloost, pajatas legende ja tutvustas linnuse külastuskeskuses olevaid näitusi ning käsitöötaret ja Piiri kõrtsi. Ronisime ka linnusevaremetes ja restaureeritud tornis vaateplatvormil. Kuna külastuskeskus avati alles selle aasta 1. juunil, siis ei olnud meist keegi veel siia jõudnud. Tasus käimist, giid rääkis väga huvitavalt ja näitlikult, saime proovida nii mõõka kui ka raudrüütli maski, keskaja köögis aga selle ajastu suupisteid ja jooke.
Peagi oli aeg nii kaugel, et suunduda majutuspaika Ruusmäele Rogosi mõisa. Pärast kohalejõudmist viis giid meid kohe jalutuskäigule mõisaparki ning tutvustas paiga ajalugu. Vaatasime ka näitusi muuseumis ja kellatornis. Rogosi mõis on ainulaadne kastellmõis, mille ajaloolist väärtust tahetakse säilitada järgnevatele põlvedele. Alates1990. aastatest on mõisat mitmes järgus restaureeritud. Uue välimuse on saanud kastelli tiibhooned ning 1999 taastati ka väravatorni imekaunis historitsistlik tornikiiver.
Täna tegutseb mõisahooneis lisaks Haanja-Ruusmäe Põhikoolile (kool on mõisas tegutsenud alates 1934. aastast), lasteaaiale, raamatukogule, avatud internetipunktile, rahvamajale ja jõusaalile ka Rogosi Puhke- ja Koolituskeskus, mida juhib nelja tubli naise poolt moodustatud firma. Rogosi Mõisa Koolitus- ja Puhkekeskuses "Õpi puhkama!" pakutakse lisaks majutusele koolitusi naistele ja nende peredele. Koolituste juurde pakutakse erinevaid massaaže, näo- ja kehahooldusi, juuksuri- ja meikimisteenust, diagnostikat, teraapiat jne. Massaaž on kohalike elanike hulgas nii nõutud, et massöör kutsutakse tihti mõisasse ainult nende tarvis. Koolituste õnnestumine on julgustanud naisi välja töötama majutuspakette, kuhu on ühendatud see, mida nemad soovivad oma külalistele pakkuda, ja kuhu nad on kaasanud ka ümbruskonnas tegutsevate talude inimesed. Nii saavad külalised võimaluse tutvuda erinevate talupidamistega ning saada sõbraks taluloomade ja Haanjamaa ilusa loodusega. Rogosi Mõisa Köök pakub sööki lisaks Haanja-Ruusmäe Põhikooli Ruusmäe koolimajas õppivatele koolilastele, Haanja lasteaia Ruusmäe mängurühma lastele ja külalistemaja külalistele ka mõisakompleksis toimuvatest üritustest osavõtjaile, samuti valmistatakse ette peolaudu.
Rogosi mõisapargi servas on ka ilus suur järv, milles tublimad meist ujusid õhtul, öösel ja ka hommikul. Järve kaldal hakkas silma armas väike laululava. Selgus, et 2008. aastal valminud laululava projekti koostas Ruusmäe Noorteklubi ja nüüdseks on laululava koos mõisapargiga kujunenud üheks külaelu keskpunktiks. Klubisse kuulub 48 liiget vanuses 10-35 aastat. Noorte tegevus kajastub enamasti kõikides üritustes, mis Ruusmäel toimuvad. Erinevate projektide kaudu on toetust saadud laste ja noorte käsitööringi, autode lumerajasõidu võistluse, ekskursioonide, õppepäevade, ansamblite esinemiskulude, heakorra- ja ehitustööde jaoks. Noored on huvitatud paikkonna ajaloost. Etendatakse näitemänge kohaliku ajaloo tutvustamiseks. Suvel töötavad noored heameelega mõisas giididena.
Rogosi mõisa ruumides tegutseb ka Ruusmäe Naisselts, kelle liikmetega mõisa kohvikus kohtudes andsime vastastikku ülevaate oma tegemistest. Arvasime, et võiksime ka edaspidi midagi kasulikku koos teha.
Loomulikult maitsti õhtul ka Rogosi mõisa saunamõnusid - oli ju Haanjamaal käimas suitsusauna nädal. Hea une garanteeris kandlemees Jüri Mänd Harjumaalt, kes meile õhtu lõpetuseks üllatuskontserdi andis. Proovisime ka kaasa laulda, vahel õnnestus, vahel mitte. Selgus, et me justkui teame kõiki laule, aga kahjuks ainult esimest rida, kui hästi läks, siis esimest salmi.
Teisel päeval keerasime bussinina Rõuge suunas. Möödusime Kokõmäe külast, kus on kuulsate vendade orelimeistrite Kriisade sünnikodu. Kriisade Oreliehitus on töötanud pidevalt alates 1886. aastast ning valmistatud on 23 orelit üle Eesti. Korrastatud ja remonditud on oreleid aga üle maailma kaugemalgi.
Edasine siht - ikka traditsiooniliselt Ööbikuorg (kus on ju ka kõik käinud). Aga oh imet, jälle uusi majakesi-rajakesi- trepikesi, vaatetorn, muuseum ja külastuskeskus, kus asus infopunkt ning pakuti müüa väga laias valikus kohalike inimeste, eeskätt Rõuge Maanaiste Seltsi liikmete käsitööd. Majakeses paistis tööd leiduvat mitmele inimesele.
Rõuges oli esimene peatus kirikus. Lubati ronida ka kirikutorni, kust avanes maaliline vaade kogu ümbruskonnale. Kirik on pühendatud neitsi Maarjale ja seal on vendade Kriisade 31-registriline orel. Kiriku vastas on Vabadussõja mälestussammas. Sambal olev pronkssõdur oli aastatel 1945-1988 kohaliku kunstniku Aksel Ollmanni poolt oma talu õuele maha maetud. Kuju restaureeriti ja ausammas taasavati.
Rõuges väisasime ka kunstikuuri, kus korraldatakse erinevaid näitusi, käsitöö- ja kunstikoolitusi ning kontserte. Peatusime ka Eesti Ema monumendi juures (avati 26. juunil 2010). Monument kajastab meie kõikide tulevikulootusi, väärtustab eesti naist emana, väljendab tänutunnet, liidab rahvast ning annab meile kindla sõnumi, et kestame rahvana ajast aega. Eestimaa lõunaservalt Haanja kõrgustikult haarab ema pilk kogu meie väikest maad ja rahvast.
Rõuge pargis peatusime laste- ja noorsookirjaniku Juhan Jaigi auks püstitatud mälestussamba Kaarnakivi juures. Kirjaniku samanimelise jutukese luges meile ette reisijuht Maret.
Edasi suundusime Tilga külla Sepa tallu, kus peremees-sepp Peeter Reemann sepistas meie endi silme all Kolmapäeva klubile roosi. Töö käigus rääkis ta kohalikust elust-olust ning ka üldse oma teest sepatööni. Peeter Reemann on alustanud 1990 Eesti Restauraatoris ja seda iidset ametit õppinud Tallinna sepikojas "Kolm seppa". Ettevõtjana töötab 1995. aastast ja nagu ta ise ütleb, on tänased oskused välja lihvinud aeg. Ta on ennast täiendanud Austrias meister Walfrid Huberi käe all ja Norras Lillehammeris meister Halle Groenlingi juures, kus täiendas oma oskusi tööriistade valmistamisel, mida kasutatakse palkmajade ehituses. Sepiste valmistamisel kasutab ta nii vanu sepatöö võtteid kui ka tänapäevaseid lahendusi.
Sepatöö demonstratsioon pakkus meile erakordse ja meeldejääva elamuse. Talu tööde ja tegemiste ning muude huvipakkuvate teemade arutelu jätkus ka lõunalauas. Siinkohal ei saa jätta mainimata, et lõunalaua ehteks oli ahjusoe leib... Jah, ega tänapäeva sepapere ainult sepatöödest ära ela. Üheks tuluallikaks ongi sepatöö demonstratsioon, kus materjal ei maksa palju ja mõnus jutt on omast käest võtta. Gruppide toitlustamise eest kannab hoolt pereema. Sepa talus on võimalik korraldada ka üritusi, seminare ja koolitusi. Peoruumis on ligemale 60 kohta ja teisel korrusel majutuse võimalus. On olemas suitsu- ja tünnisaun. Täiskasvanutel on võimalus osaleda ATV-matkal. Toitlustamine toimub ettetellimisel ja tellitud menüü järgi. Nii elab üks tegus kolmeliikmeline Eesti sepapere suisa ääremaal.
Võrus alustasime oma ringkäiku Roosisaarel, millele viib Eesti pikim rippsild. Promenaadi alguses Roosisaare silla läheduses on püstitatud skulptuur "Elujõud". Jalutasime Tamula järve kaldal Eesti stiilseimal rannapromenaadil, mis pakub palju rohkemat, kui ainult päikesevõtt ja ujumine.
Päeva lõpuks külastasime Suurkannataja Ekaterina kirikut. Kirikul on lihtne ristkülikukujuline põhiplaan, toekas läänetorn ja kõrgel tamburil asetsev kuplitaoline haritorn. Kaaraknad asuvad petikniššides. 2008. aasta suvel rajati Ekaterina kiriku teemapark koos pühakirja panoraamiga, mille autoriks on Põlvamaa kunstnik Marje Ernits (kes on külastanud ka Vastse-Kuuste raamatukogu ning kelle kunstiloominguga on meie rahval olnud võimalus tutvuda).
Õppepäevade lõppedes olid kõik osalejad veendunud, et ettevõtlikkus ei olegi anne, vaid kujundatav hoiak, mis annab enesekindluse ja tasakaalukuse ning mille abil saab muuta nii enda, oma pere kui ka kohaliku kogukonna elu märkimisväärselt sisukamaks. Teoreetilisel koolitusel saadud teadmised leidsid Võrumaa suvekoolis kinnitust: tööd on võimalik leida ja töökohti tekitada ka ääremaal - on vaid vaja piisavalt ettevõtlikkust ning häid ideid, et kindlustada regulaarne sissetulek endale ning anda naabritelegi tööd ja leiba.
Suvekooli korraldajad tänavad vastutulelikku bussijuhti ning rõõmsameelset ja teadmishimulist õpiseltskonda. Suvekool, millele eelnesid kevadel loengud enesemotivatsioonist ning konflikti mõistmisest ja lahendamisest, oli punktiks naisteklubi Kolmapäev eneseabikoolituse projektile "Ettevõtlikkus on hoiak". Koolitusprojekti elluviimist toetasid Kohaliku Omaalgatuse Programm ning Vastse-Kuuste vald.
