Euroopa Kultuuripealinn Tallinn esitleb - Pirita oma helilooja - Mirjam Tally

Eestis on täna palju toredaid heliloojaid, kes on meie jaoks ka maailmalavadel toimetades jäänud Mirjamiks, Tanjaks, Märt-Matiseks, Piretiks, Taunoks, Erkki-Sveniks, Urmaseks ja Tõnuks. Inspiratsiooni saavad nad oma teosteks tihti just kodukandist – miks mitte Tallinna linnaosadest.

Euroopa Kultuuripealinna aasta jooksul jagavad nad Tallinna linnaosades pisut enda inspiratsioonist taas linnarahvale laiali. Heliloojad seovad kuu aja vältel oma loomingu just kodulinnaosaga, igas linnaosas saab autorikontserdil kuulda spetsiaalselt selleks otstarbeks tellitud uudisteost, samuti toimuvad mitmed loengud koolides ja avalikud kohtumised heliloojaga. Linnaosaga aitavad veelgi tugevama sideme luua linnaruumiga tegelevad kunstiteosed.

Pirita leht küsis küsimusi meie linnaosast pärit, hetkel Rootsis leiba teeniva tunnustatud helilooja Mirjam Tally käest.

Mis teid Piritaga seob? Kui üldse seob.

Olen Pirital elanud umbes kümmekond aastat või pisut enamgi, ja võiks öelda, et oma esimesed heliloomingulised katsetused on kirjutatud siis, kui elasin Pirital. Nii et minu tee heliloojana sai sellest linnaosast alguse.

Olen mõnikord jäänud tuttavate muusikainimestega vaidlema selle üle, mis asi üldse on muusika? Mida võib muusikaks nimetada? Mis see teie arvates on?

Minu jaoks võib muusika olla kõik need helid, mis inimest ümbritsevad. Nii võib näiteks isegi jahimastide kõikumine tuulises sadamas kõlada üllatavalt "musikaalselt". Hoian alati kõrvad avatud uutele heliavastustele.

Teie muusika on võrdlemisi eriilmeline, loomulikult on see kindlasti teatud mõttes loomulik, kui võrrelda loomeprotsessi varasemat ja praegust perioodi, kuid ilmselt kujuneb kõigi muusikutel aja jooksul välja mingi oma käekiri, hoolimata žanrist – kas tunnete, et olete selle juba leidnud ja kuidas te ise oma muusikat läbi selle kirjeldaksite või defineeriksite?

Kindlasti on oma käekiri selline aeglaselt muutuv ja pidevalt arenev protsess. Arvan, et muusika kirjutamise juures on tähtis pidev areng ja küpsuse saavutamine. Tähtis on mitte jääda ühte punkti toppama, vaid seada endale ikka kõrgemaid ja kaugemaid eesmärke, mille poole püüelda. Praeguseks tundub, et olen selle oma käekirja leidnud, aga loomulikult püüdlused jätkuvad.

Usutavasti on muusiku kui ka helilooja professioon pigem kutsumuslikku laadi kui pelgalt pragmaatiline otsus, mis teid selleks ajendas ja kas mõnikord tuleb ette hetki, kus mõtlete, et ehk oleksite pidanud hoopis midagi muud tegema?

Eks selliseid hetki on ikka, sest kui majanduslikult mõtelda, siis ei ole süvamuusika loomine just valdkond, mis pakuks laiemat huvi ja milles liiguksid suured rahasummad. Samas on see valdkond, mis on mulle kõige südamelähedasem. See oleks mulle elus suur kaotus, kui põhitegevuseks oleks olude sunnil midagi muud. Eks majanduslik ebakindlus ongi vast kõige keerulisem faktor. Samas tehti valik muusika kasuks minu eest ära juba mu lapsepõlves, kui vanemad panid mind Tallinna Muusikakeskkooli. Helilooming hakkas mulle lähemat huvi pakkuma keskkooli ajal. Kuna tegelesin väikest viisi ka kunsti ja kirjandusega, siis tekkis uudishimu ka muusika kirjutamise vastu. Vähemalt tahtsin sedagi proovida.

Millist muusikat te ise näiteks teismelisena kuulasite ja kas ja kui, siis millised toonased lemmikud teid ka veel praegusel hetkel teie loomes mõjutavad?

Kuulasin sellist muusikat, mida paljud teismelised kuulavad, näiteks Madonna ja Michael Jackson, selle poolest polnud mu muusikamaitse kuigi erinev. Lähem huvi kaasaegse süvamuusika vastu tekkis keskkooli ajal, kui mind hakkas huvitava minimalism (näiteks Steve Reichi muusika). Minimalism on suundumus, mis kindlasti jääb mind mõjutama läbi kogu elu. Keskkooliajal avaldasid mulle sügavat muljet ka näiteks Ravi Shankar, gregooriuse laul ja György Ligeti.

Mida on inimestel muusikast õppida?

Olles ise helilooja, vastaksin, et muusika aitab inimesel olla loominguline ja hoida vaimu erksana. Kindlasti on erinevatel muusikastiilidel ka eri funktsioonid, nii et ühest vastust sellele küsimusele polegi.

Kui tihti küsitakse heliloojate ja muusikute käest, mis neid inspireerib, siis küsiksin hoopiski, mis on need olud ja asjad, mis inspiratsiooni nulli keeravad?

Liigne lärm ja müra ümberringi, üürgavad televiisorid ja stereosüsteemid, kärarikkad inimesed, tihe liiklus ja autode müra... Vaikust on vaja.

Arhitektid ilmselt ei jää inspiratsiooni ootama, kui neil on vaja tähtajaks projekt esitada. Kuidas on lood heliloojatega? Kas tellitud heliteoste kirjutamine tekitab ka teatud ängi? Näiteks iseenda kordamise, millegi muu ees?

Kindlasti on hirm, et jääd samade ideede ringi n-ö "kinni, ja mõnikord tekitavad ängi (minu jaoks) keerulised koosseisud, siis murrad tükk aega kõigepealt pead, kuidas selline olukord kõige paremini lahendada. Näiteks 2010. aastal pidin kirjutama loo soolotrompetile, trompet kui instrument pole minu jaoks just kõige "lihtsamate" killast, tunnen selle ees pisut pelgust ja mõtlen, et mida huvitavat ma oskan selle pilliga siis peale hakata. Samas see ju ongi väljakutse.

Varasematest lugudest näiteks lugu meeskoorile oli keeruline kirjutada, sain sinna lisada ka mõningaid pille, mis avas pisut enam väljendusvõimalusi.

Kui oluline on helilooja jaoks publikule meeldida? Miks?

Kindlasti on oluline, et minu kirjutatud muusikal oleks kuulajaid, sest ei tahaks muusikat luua ju ainult iseenda rõõmuks, ainult teoreetikutele või ainult sellistele kuulajatele, kes on süvamuusika spetsialistid. Samas ei tahaks teha ka liiga palju kompromisse ja loomise rõõm peab ka muusikas alles jääma. Loodan, et see, mis endale huvi pakub, pakub huvi ka teistele. Enda juurde tuleb kindlaks jääda ja ka enda ning kuulajate ees aus olla, et sellel, mida kirjutad, on tõesti selline helikeel, milles soovid ennast väljendada. Enda muusika peaks kõlama selliselt, et seda kuulates ei hakka piinlik.

Kuhu teie arvates Eesti heliloojad praegusel hetkel maailmas positsioneeruvad? Kas neil on oma koht? On neid vaja, hinnatakse neid piisavalt?

Meil on ju maailmanimed nagu Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür, kelle muusikat hästi tuntakse, nii et positsioon maailmakaardil on täiesti olemas. Loodan, et eesti Euroopa Kultuuripealinn Tallinn esitleb - Pirita oma helilooja - Mirjam Tally nooremad heliloojad leiavad ka tee maailma. Arvan, et just eriti noorele heliloojale on tunnustus vajalik, et maailma jõuda, ning kuigi kõige tähtsam on kirjutada heatasemelist muusikat, toimivad asjad siiski tänu kontaktidele "õigete" inimestega, muidugi peab ka õnne elus olema. Etableerunud autoritel toimib juba n-ö lumepalli-efekt, kus kõik juba sujub tänu tuntusele. Muidugi kunagi pole seda tunnustust ja austust ka liiga palju, see on alati loominguliselt tiivustav jõud.