Fantaasiaga stuudios
Aeg Kaob (Alari Luht)
Las kestab see veel,
kui silmad lahti teen,
ei oska ma mõelda millestki muust.
Kui unenäost, mis lõppes just.
Ref:Aeg kaob ja minutid läevad,
tuleb jälle uus päev, ning oled mõtetes sa.
Su pilk on nii hea ja see läeb mu hinge,
tuleb naeratus ja kõik on hea.
Jälle seisan siin,
vaatan tühja ja mõttele on piin.
Kaua veel ma ootan end, sel puudub
mõte,
aeg ei tule tagasi, liigub vaid edasi.
Ref: Aeg kaob ja minutid läevad,
tuleb jälle uus päev, ning oled mõtetes sa.
Su pilk on nii hea ja see läeb mu hinge,
tuleb naeratus ja kõik on hea.
Bridge: Unenäos see kõik nii helge,
reaalsus tundub palju selgem.
Selle loo nüüd lõpetan ma,
unenägudesse jääda ei saa.
Ref: Aeg kaob ja minutid läevad,
tuleb jälle uus päev, ning oled mõtetes sa.
Su pilk on nii hea ja see läeb mu hinge,
tuleb naeratus ja kõik on hea.
Sõbrapäeva hommikul umbes poole kaheksa paiku keerab muusikakooli treppi punane buss. Välja astuvad Heiko, Mattias ja Rainis, et tuua sealt paar võimendit, trummid ja veel mõned pillid. Õues on päris kõva pakane ja tuul, mis muudab õhu veel külmemaks. Ansamblipoistel aga seisab ees sõit pealinna, et võtta stuudios “linti” juba Fantaasia teine muusikapala. Esimene lugu, “Tiivad”, sai salvestatud üle aasta tagasi, nüüd siis pala pealkirjaga “Aeg kaob”, mille autor on Alari Luht. Alari ise on juba mõnda aega Tartus ega osale Kunda ansambli tegevuses, kuid selle vastu polnud tal midagi, et Fantaasia loo plaadiküpseks arranžeerib ja siis sellega stuudiosse läheb.
Sõidame Näpi kaudu, et võtta bussi peale ka bändi noorim liige Uku. Teel tuleb juttu igasugustest asjadest: külmast talveilmast, jääalusest järvest Antarktikas ning veidi ka maailma seismilisest “tuleringist”(Ring of fire), mille-nimelise pala Johnny Cash kirjutas ja kuulsaks laulis. Rahulikule jutuajamisele vaatamata on “õhus” tunda pinget, sest tegelikult mõlgub igaühe mõtetes eelseisev stuudiopäev.
Enne kümmet jõuame kohale. Punane buss pargib Ahtri 12 maja ette, et poisid saaks pillid lifti tassida. Liftiga tõuseme seitsmendale korrusele, kuid stuudio poole viiv uks on veel lukus. Sellest pole midagi, sest tegelikult oleme kohale jõudnud kokkulepitust veidi varem ning mobiilikõne annab teada, et peagi saabub ka helirežissöör Janar Paeglis. Tegelikult saame “tuppa” isegi varem, sest enne astub liftist välja hoopis stuudio “DownTown” loomedirektor Fred Krieger, kes meile uksed lahti teeb.
Kohe hakkame käbekähku trumme üles seadma, sest need tuleb kõigepealt häälde saada ja helindada. Stuudios ringi vaadates näeb kõikjal juhtmekimpe, mikrofone, erinevaid pille, statiive ja heliaparatuuri, plaate ning kõikvõimalikke helisid tekitavaid vidinaid. Ühtegi arvutit aga ei paista kuskilt ja sellel on oma põhjus – mitme sahiseva ventilaatoriga masinate koht on seina taga eraldi ruumis, et stuudios täielikku vaikust tagada. Ka seinad, laed ja põrand on viimistletud nii, et heli ei saaks soovimatult tagasi peegeldudes muusika kvaliteetset salvestamist kahjustada. Kokku asetab Janar ümber trummikomplekti üheksa mitme erineva karakteristikaga mikrofoni. Rainis hakkab harjutama ja Janar keerab samal ajal saundi õigeks. Kitarrid sätivad ka end “üles”, et kõigepealt see lugu koos sisse mängida. Lähebki lahti – bänd mängib esimese hooga loo läbi ja vilunud helimees soovitab teha seda veidi kiiremas tempos. Koos kõlavad veel mõned duublid ja siis algab päris “lindistamine”, mis tähendab, et igaüks esitab oma partii eraldi.
Nagu ikka alustab Rainis, sest stuudios võetakse “linti” kõigepealt löökpillid, seejärel bass ja kui “põhi” on paigas, tulevad järgemööda kõik ülejäänud asjad. Rainis istub oma trummikomplektiga “puuris” – klaasseinaga eraldatud helikindlas ruumis – kõrvaklapid peas ja helitehnik paneb käima eelnevalt sissemängitud loo koos metronoomiga. Rainisel läheb alguses päris hästi, kuid siis see bridge’i koht – kardaani abil basstrummi topeltlöögid ei taha hästi tulla – täitsa närv sees. Pusimist on, kuid paari tunniga saadud duublite tulemuseks on piisavalt materjali, mida õnnestub “põhjana” ära kasutada. Kiiresti “liimib” režissöör trummipartii kokku, kohendab seda trigeriga, et Mattias saaks seejärel bassipartii peale mängida. Enne aga tuleb “puur” järgmiste jaoks trummidest tühjaks teha.
Taas hakkavad helipuldis indikaatortuled rütmis plinkima, seierid sähmima ja sedapuhku joonistub arvutiekraanile juba bassihelide poolt moodustatud “muusikaline kardiogramm”. Mattiasel tuleb bassiosa kohe päris hästi välja, kuid igaks juhuks teeme mõned duublid juurde, et oleks mille vahel vajadusel valida. Kui bass ka sisse mängitud, lähevad kolm noormeest üle tänava asuvasse söögikohta lõunale, Ukul aga tuleb hakata oma osaga tegelema. Kitarrivõimendi on pandud teisele poole klaasseina, mikrofon ees, kuid tema ise saab mängida helirežissööri kõrval. Ukul läheb hästi. Kiiresti saab tehtud mõned duublid kogu rütmipartiist, seejärel vahemängud ka oktaav madalamalt ning kõige lõpuks soolo. Selleks ajaks on teised poisid tagasi ja saavad nautida, kuidas Uku oma Epiphone’ist viimast võtab. Janar tahab igaks juhuks veel mõned duublid salvestada, et äkki tuleb isegi vingemalt, mille peale Uku kohmab, et ei viitsi rohkem. Kohe saab ta stuudiomehelt pragada ja mängibki, kuid siiski, oluliselt midagi ei muutunud.
Viimasena läheb “tulle” Heiko, kelle esitada on kõigepealt tema kitarriteema. Heiko asi on markeerida refrääni ja “nokitseda” salmile veidi “värvi” juurde, mis on omamoodi improvisatsiooniline katsetamine. Proovida saab päris mitut erinevat varianti, et siis hiljem juba otsustada, mida loo kokkumonteerimisel päriselt kasutada. Ka helirežissööri hilisem töö on loominguline, mil paljud tämbrid, helitugevused ja peale mängitud klipid oma töötluse ja valiku saavad.
Heiko pill on reguleeritud teise tämbri peale, et ei sulaks Uku saatega liialt kokku, samuti tuleb tal oma saatepartii rütmikat randmetööga mitmekesistada. Jälle mitu kordusduublit ja kõige lõpuks tuleb Heikol “puuri” pugeda, et “Aeg kaob” sisse laulda. Sel ajal kui Janar vokaalile sobivat mikrofoni üles seab, laulab Heiko kõrvalruumis häält soojaks. Teised jälgivad kõike juba kõrvalseisjatena ja pistavad ülemeelikult sekka mõned sõbralikult aasivad kommentaarid. Üheskoos leiame, et parem on kui nad end “tuulutama” lähevad, sest solist vajab rahu oma rollis keskendumiseks. Muusiku töö stuudios ei erine sprinteri sooritusest või kettaheitest spordis – võimetekohase tulemuse nimel peab end korralikult kokku võtma. Ekslik on arvata, et stuudio on mingi imekoht, kus kõik apsakad ja ebapuhtad kohad ära silutakse. Üht-teist annab muidugi parandada, kuid algmaterjal peab olema siiski võimalikult kvaliteetne. Heiko on “puuris” kõrvaklapid peas ja laulab läbi loori mikrofoni: “Las kestab see veel, kui silmad lahti teen…” Fiilinguga kaasa rabeleda eriti ei saa, sest vaatamata kõiksugu filtritele, püüab mikrofon ikkagi iga krõbina kinni. Duubel duubli järel läheb asi järjest paremaks ja puhtamaks, kuni tuleb hakata ka teist häält peale laulma. Selles osas on kodutöö jäänud pisut pealiskaudseks, mistõttu peab kohapeal improviseerima. See pole helimehele eriti meeltmööda, kuid mis parata – ka temal tuleb olla kannatlik. Teised bändiliikmed astuvad just siis uksest sisse, kui uus lugu hakkab lõpuks “linti” saama. Janar monteerib kiiresti saadud tulemuse kokku ja saamegi kuulata esialgset “toormaterjalist” kokkumiksitud versiooni. Kuulame seda mitu korda ja lepime mõningate kohtade kujundamise suhtes kokku. Kell on kuus läbi, pikk päev seljataga ja tehtud tublisti tööd, kuid helirežissööri tegevus parima tulemuse nimel nüüd alles algab – täna salvestatud kolmekümne kuuest reast tuleb taaskord kokku monteerida üks muusikapala. Ta lubab nädala jooksul midagi ära teha ja märku anda, kust selle esimest tulemust “alla tõmmata”. Päris valmis on aga lugu alles siis, kui kõik tulemusega rahul. Ükski muusikapala, mis plaadile saadakse, ei valmi siiski päeva või paariga – enne stuudiosse minekut tuli kõigepealt lugu arranžeerida, kodus kõvasti harjutada, proovides kokku mängida ja täpselt nii palju, kuni asi korralikult selge. Tegelikult näeb sellist vaeva iga repertuaaris oleva palaga. Miski ei tule iseenesest ega muu seas – hea bändi nimel peab päris palju pingutama ja kõik ei tarvitse alati meelepärane olla, mis asja huvides teha tuleb. Samas pole vaja pilliharjutamisega, nagu kõige muugi õppimisega, vaja hullult tegeleda, vaid ikka targasti, arukalt. Tagasiteel bussis tukkuma jäänud noored muusikud teavad seda ja võib-olla isegi näevad kõike sel hetkel unes.
Pool üheksa õhtul tagurdab punane buss taas muusikakooli trepi poole. Viime pillid tagasi sinna, kust hommikul võtsime, et nendega kolmapäeva õhtul kogu repertuaar korra läbi harjutada, sest reedel on vaja juba Pärnus esineda. Vaatamata pikaks veninud päevale on tuju hea ja hinges ootusärevus lootustandva lõpptulemuse ees, milleks sedapuhku siis Fantaasiaga stuudios salvestatud “Aeg kaob”.
Täname sponsoreid, Kunda Nordic Tsementi ja AK-Bussi, kes meid stuudiosse aitasid.
Vt ka: http://fantaasia.kunda.ee/ (kodulehel on väljas ka Downtown stuudios veedetud päeva video).
