Folkloristid: Ülemiste vanake ei pruugigi olla Ülemiste järvega seotud

 (41)
Ülemiste järv
Ülemiste järvFoto: Andres Putting

Tallinna linnavõim lubab meile Ülemiste liiklussõlme avamisel näidata viikorruselise maja kõrgust Ülemiste vanakest. Folkloristide arvates pole sellist mehikest olemas.

Ülemiste vanakese ja Linda pisaratega seotud lood on osaliselt küll rahvapärasele pärimusele toetuvad, kuid mitte tingimata Ülemiste järvega seotud.

Sama hästi võiks Edgar Savisaar 10.oktoobril Tallinnas etenduvas spektaaklis rinda pista Eno Raua ja Edgar Valteri nii umbes 20 meetri kõrguse Sipsikuga, või veelgi parem, Naksitrallidega, kel oli ka mäletatavasti ühe järve kuivendamisega tegemist.

Ülemiste vanake on suuresti papa Kreutzwaldi looming, mis on peaaegu välja suretanud selle paigaga algupäraselt seotud muistendid.

Ülemiste saamisest on aga olemas teadmine, mis siinsamas elava rahvapärimusena ja mitmete teisenditega üles tähendatud. Need lood kõnelevad tohutust pilvest või ka kohisevast veesambast, mis tulnud lõuna kaarest ja maandunud Tallinna väljale põldu harivate meeste peale.

Pilvest kostnud hääl, mis käskinud meestel eest ära põgeneda. Ometi jäi mitmeid töömehi, härgi ja vankreid järvele jalgu ning lebavat selle põhjas tänapäevani. Järv tuli neist üle ja võttis sisse oma praeguse asupaiga, sealt ka nimi: üle meeste järv. Lähemalt saab lugeda Mari-Ann Remmeli sulest 2011. a hilissügisel ilmunud raamatust „Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast".

Seotud lood:

Huvitav on aga 1929. aastal Hageri kihelkonnast Adila külast, tollal 70-aastase Mikk Piikmani suust üles tähendatud jutustus, mille järgi sealkandis teatud, et tänane Ülemiste järv lendas oma praegusele kohale Sakust. Pärimuse järgi polnud veevaim sallinud, et naised seal laste s**aseid nartse loputasid ja järv läkski minema.

Peategelaseks on siis järv ise. Rahvaluuleteadlased liigitavad selle jutustuse rändavate veekogude kategooriasse ja sellisena on tegemist tüüpilise põhjaeesti pärimusega. Igal lool on aga oma moraal, mis kaitseb ja juhatab selle kandjat. Ehk ongi tänase ühiskonna kriis selles, et meie tegevuse suunajaks ja õigustajaks on valed lood. Leiame või loome algupärase asemele meelepärasemad pildid.

Järv vihastab näiteks siis, kui hakkame tema veehaardesse, Nõiakaevu lähistele karjääri rajama. Ta lihtsalt lahkub kui hakkame üle järve maa-aluse osa, üle Nabala karstiala Euroopa raudteed ehitama. Ilmselt solvub ta tõsiselt, kui poliitikud valimiste eel tema kaldale liiga lähedale oma musta pesu pesema kogunevad. Kurvastab, kui rahvas tema kaldal isekalt ja lugupidamatult elutseb.

Seni aga, kui Järv veel alles, võivad kaks suurt vanakest seal teineteisega mõõtu võtta küll. Mine tea, kumb neist kord meie lastelaste jaoks rohkem mütoloogilise tegelasena tundub.