Talvel näeme tihti lumel puude all jänese, rebase ja kitse jälgi. Mõnikord on kaugemal pargiservas puude all, kus lund vähem, näha ka väljakraabitud kitsede magamisasemeid. Jänesed ja kitsed on mälestuseks jätnud maha ka pabulaid. Oravast jääb lumele lisaks jälgedele ka näritud käbisüdamikud. Talviti oleme pannud seemneid ka meil talvituvatele lindudele, kellest puukoristaja seemneid ka varuks puukoore vahele pragudesse sätib.

Varakevadel kuuleme õhtuti kodukaku hüüdeid, ka nende pesa jaoks on pargis leiduvad õõnsused vägagi sobivad. Kodukakk on paigalind, kes toitub pisinärilistest ja väiksematest lindudest (viimaste pesitsuse ja toidumuredele pakuvad taas puud lahendust). Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal ning neid siin jätkub.

Vastu suvevaheaega jalutas hommikuti jääkoskel oma poegadega tiikide poole. Ilmselt oli ka tema leidnud pargipuudest enda perele sobiva suurusega õõnsuse ja seal pojad välja haudunud. Et jääkoskel on avavee lind, sobis poegadele ujuma harjutamiseks mõisatiik ideaalselt.

Suveõhtutel võib kohtuda üle mänguväljaku muruplatsi jalutava rebase ja pimeduses pea kohal madallendu tegevate nahkhiirtega.

Ja nüüd jõuangi pealkirjas lubatud üllataja juurde. Nimelt avastasime augustis tööle tulles, et puukoristaja peidetud seemnest on vana vahtra koore praost hakanud kasvama päevalill!