Saak oli päris vägev. Herneid oli meil kümme erinevat sorti. Võin vihjeks öelda, et sort nimega „Telefon" kasvabki kõrgeks nagu telefonipost, aga ega siis kogu see ilu ja uhkus kaunu kanna - hernesaak on ainult üleval tipus. Vanad head Eesti sordid nagu „Looming" ja „Aamissepp" on ennast küll igati õigustanud. Mulle sai sümpaatseks „Premium" - madal ja saagikas. Kindlasti proovige sorte „Karina" ja „Onward" (madala ja keskmise kasvuga) - vaat see on õige herne maitse!

Kurke on õel 14 sorti. Näiteks „Amour" on okkaline nagu armastus ikka, aga muidu väga maitsev. Õde valiski neid sorte, mis sissetegemiseks mõeldud, aga salatisse sobisid kõik sama hästi.

Kasvatage põnevaid sorte

Tomateid on kasvuhoones samuti üle kümne sordi. Mõni sort on lausa ilus vaadata: näiteks kollased pirnikujulised tomatid ("Perun"), tiigritriibuline ("Tiger") või siis spetsiaalne tiheda viljalihaga sort ("San Marzano") pastakastme jaoks (viimast nimetatakse lausa oma valdkonna kõrgklassiks, igal juhul olevat see maailma kokkade lemmik). Üllatav on seegi, et isegi neist tomatitaimedest, mis avamaale mõeldud pole, võib viimaste suvede puhul saaki saada. Parem oleks, kui vihma eest vari peal on, aga isegi täiesti lageda taeva all on praegu küll taimed viljade all lookas.

Suvikõrvits sai sel suvel õues kompostihunniku otsas sellise hoo sisse, et vilju tuli üle ilma laiali jagada. Kollased, rohelised ja triibulised suvikõrvitsad on lausa visuaalne nauding. Toite saab neist absoluutselt igasuguseid - salat, supp, panniroog, magusad koogid (šokolaadi-suvikõrvitsakook on minu lemmik) - mida iganes

Suvikõrvitsa õisi paneeritakse munas ja jahus ning praetakse õlis - maailmas tuntud delikatess. Tegelikult peaks sobima ka tavalise kõrvitsa õied.

Arbuus (spetsiaalne sort, mis mõeldud meie kliima jaoks) kasvas eelmisel aastal kasvuhoones suurepäraselt ja vili oli magus. Triiphoones võtab ta siiski palju ruumi, nii et sel aastal kolis õde selle aiavilja avamaale. Hiljaks jäi ja liiga kuiv oli ka, aga 15 cm läbimõõduga arbuus on igatahes küljes. Möödunud aastal oli kasvuhoones füüsal, aga tema laiutas ka täiel rinnal ja vilju oli selle ruumiahnuse kohta vähe.

Poes on sorte väga vähe

Ise kasvatamise üks suur eelis ongi see, et saab oluliselt valikut laiendada. Poest või turult ostes on erinevaid sorte hämmastavalt vähe saada. Julge katsetaja võib kinnitada, et Eestis saab kasvatada veel paljusid kultuure, mis justkui meie kliima jaoks polekski.

Augustiõhtutel marineeris õde kurki ja mina keetsin mustsõstramoosi. Mustsõstrast saab ise väga lihtsa vaevaga suurepärase likööri. Kui augustis teha, siis jõuluks on imelise värviga maitsev jook valmis. Soovitav serveerida vanamoodsas kristallpokaalis.

Kui hoidistamisest aega üle jääb, lehitsen maal õhtuti vanu aiandus- ja kokaraamatuid. Need sisaldavad ohtralt mõnusaid retsepte ja toredaid vahemärkusi. Näiteks oli ühes raamatus poissmehe panniroa retsepti lõppu lisatud täiesti tõsiselt: "Võib süüa panni pealt, kui keegi ei näe".

Usinal rohimisel on peenrad lausa lust vaadata

Tallinnas hämmastab mind, kui vähe paistab uuselamurajoonide aedades aedvilju. Kui vähegi viitsimist on, siis ei maksa mõelda, et aia teevad kenaks vaid hekk, lilled ja millimeetri pealt pügatud muru - külvake järgmisel kevadel mõni aedvili! Mina tunnen Tallinnas aiast kohutavalt puudust. Aedviljad annavad peale saagi ka positiivset energiat ning kui usinalt rohite, on peenrad lausa lust vaadata.

Agaramad kasvatavad aiavilja isegi rõdul. Maal leidsin 1986.a. raamatu "Köögiviljade kasvatamine toas". Näiteks sidrunipuu ja kohvipuu pidavat toas väga hästi saaki andma, kurgist, tomatist ja kartulist rääkimata. Venemaal olevat vanasti olnud lausa spetsiaalsed sordid välja aretatud. Kahjuks ei olevat juba raamatu väljaandmise ajal paljude nende sortide seemneid enam kusagilt saada.

Ma arvan, et eestlased on õnnelik rahvas, sest meil on veel säilinud maaharimiskultuur. Pidage mind veidrikuks, kuid ma usun, et tulevikus on just see jätkusuutlikkuseks vajalik oskus. Amatöörpõllumajandus on aga nii kasulik kui ka mõnus.