FOTOD: Seentega villast lõnga värvimas - tulemus on alati ettearvamatu

15. septembril podisesid Harjumaa Muuseumi rõdul potid. Käsitöömeister Eve Jakobsoni juhendamisel värviti looduslike vahenditega villast lõnga, kus värviandjatena läksid käiku seened ja puukoor.

Eve Jakobsoni hinnagul on värvimise tulemus alati ettearvamatu: "Üldjoontes on teada, missugustest taimedest missuguseid värvusi on võimalik saada, kuid täpselt ühesugust tooni ei saa kunagi. Tegelikku tulemust määravad paljud tegurid: taime kasvukoht, vanus, koostis ja ka ilm, mis korjamise ajal oli. Lisaks tulenevad erinevused veel värvitavate kiudude omadustest (eri tõugu lammaste villad) ja töötlusest (pesuained, pleegitamine, vanutamine), värvilahuse valmistamise ja värvimise protsessist (temperatuur, kestvus), kasutatavate peitsainete kogusest ja kvaliteedist jpm.

Seepärast ei tasu endale väga konkreetseid eesmärke seada. Küll aga võib loota, et saate iseäranis pehmed soojad toonid, mida tööstuslike materjalide hulgast naljalt ei leia. Ja alati sobivad nad üksteisega kokku." 

Eelmise ühisvärvimise võttis juhendaja kokku nõnda:„Paakspuu koor seekord tujutses ja ilma pikemalt kääritamata ning mulinal keema lastuna uhket pruuni küll ei andnud, kuid saadud sinepikollakas- kullane tuli ka päris ilus toon. Pärast kodus päikese käes kuivades läks vill pealt veel pisut tumedamaks, nagu oma varasemate kogemuste põhjal ka oletasin.

Seega, paakspuukoorega värvitud lõnga ärge igaks juhuks päikese käes kuivatage, kui te just kirjut ei taha! Villaga tehke seda aga rõõmuga, saate elavama lõnga," soovitab juhendaja. 

Seentega värvimine on mõnevõrra keerulisem, sest õigeid seeni pole alati kerge leida. Seekord läksid potti verkjad vöödikud.

Eve Jakobson: "Kuigi seened olid noorevõitu, andsid need pärast paari päeva sügavkülmikus olemist ja ülessulatamist vingelt värvi välja.

Pisut tuhalibedas leotamist muutis vöödikute oranži ilusaks vaarikapunaseks. Värv ei tõmmanud eriti tagasi ka pärast kerges äädikavees leotamist, loputamist ja kuivatamist.

Siiski tuleks arvestada, hapu mahl või marinaad võib ühevärvilisele esemele märgatavad plekid jätta. Taimedega värvitud lõngade puhul peab kahjuks arvestama sellega, et nende valguskindlus ei pruugi väga hea olla. Kurb, kui näed palju vaeva, teed suure kaunikirjalise töö valmis ja varsti selgub, et see pleegib päikese käes üha ilmetumaks. Kiiremini kipuvad muutuma just rohekad toonid, mida niigi on keeruline saada." 

Küsimusele, mis on juhendaja enda lemmikseened värvimisel ja köögis, vastas Eve Jakobson: "Väga vähestes kodumaistes taimedes on punaseid värvaineid. Madarajuurtest saab küll ilusat ja hästi püsivat, kuid neid on vähe, leida ja raske kätte saada. Väga ilusa punase annavad seentest verevad ja verkjad vöödikud. Et verevaid vöödikuid oma kodukandist Vihterpalu metsadest eriti pole leidnud, aga verkjaid on paiguti lausa ohtralt, siis need ongi mu lemmikud. Kuid toidupatta neid kohe kindlasti panna ei tohi. Tarkade raamatute järgi nad küll kohe ei tapa, kuid pikema aja peale mõjuvad maksale väga halvasti. Söögiks otsin ikka kivipuravikke, kuuseriisikaid ja kukeseeni."