FOTOD: Surju sovhoosi kevad, suvi, sügis...
Aasta lõpus valmis MEKi poolt ehitatud esimene 12 korteriga elamu (nr 1). Uude majja said korteri üheksa peret, ülejäänud kolmes korteris hakkas tööle sovhoosi kontor. Samal aastal ehitati keskusesse, Põliste endistele talumaadele, esimene suur kaasaegne karjalaut. Seoses uue karjalauda käikuandmisega keskuse osakonnas oli võimalus väikestest talulautadest lüpsilehmad tuua kokku ühte lauta, kus töö oli mehhaniseeritud. 1970ndate alguses valmis ka Ristiküla osakonnas Sääsel uus kaasaegne karjalaut EÜE (Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev) ehitajate poolt, mis omakorda võimaldas ka seal loomad kokku koondada.
Seoses uute, tollel ajal kaasaegsete lautade käikuandmisega paranesid lüpsjate töötingimused, loomakasvatajate töö muutus kergemaks ja kasvas ka piimatoodang. 1967. a suvel valmis teine 12 korteriga elamu (nr 2). Siia said kodud 11 peret ja ühes kolmetoalises korteris hakkas tegutsema eelkooliealiste laste mängurühm kasvataja Malle Aringo käe all.
1971. a suvel sai kapitaalremondi tulemusena korda endise koorejaama hoone teine korrus, kuhu sai omale tööruumid sovhoosi kontor. Seoses sellega vabanes esimeses majas kolm korterit, mis ka kohe uued elanikud vastu võtsid.
Ehitustööd aina jätkusid, üksteise järel valmisid uued laudad, elamud, remonditöökoda, kuivati, kombainikuur, maaparanduse objektid jne.
Aasta- aastalt suurenes ja täienes masinapark. Osteti juurde uusi erinevat liiki traktoreid, autosi ja põllutöömasinaid. Käsitsi töö jäi aina vähemaks ja töö muutus inimestele kergemaks nii taime- kui ka loomakasvatuses. Samal ajal aga kasvas vajadus oskustööliste järele. Nõudlus oli suur igat liiki tehnikat käsitada oskajate osas. Seoses uute mitmekorruseliste majade ja ühepere- ning kahepereelamute valmimisega suurenes ka korterite arv ja elamistingimused paranesid, mis omakorda võimaldasid suuremat kaadrivalikut. Vajaduse tekkimisel võeti juurde uusi inimesi.
Töötajate kaader noorenes ja täienes uute spetsialistide arvel: Jaan Tohver, Avo Aringo, Reet Kartau, Linda Kartau, Evi Merila, Otto Hiie, Hannes Isand, Helle Isand jt. Rahvas liikus, inimesed tulid ja läksid, kuid tublisid, töökaid, oma erialast tööd tundvaid hinnati kõrgelt, nemad jäid paigale, töötasid siin kuni pensionile jäämiseni.
Sovhoosi raudvaraks said: esimene sovhoosi direktor Oskar Rein, peaveterinaararst Aino Krimm, peazootehnik Jüri Mädamürk, mehhanisaatorid: Johannes Jaaniste, Rein Naber, Väino Kukk, Erdinand Keskoja, Jaak Kukk, Arvi Kandroo, Hendrik Minajev, Heinrich Tilk ja palju-palju teisi tublisid inimesi erinevatelt tööaladelt.
Surju sovhoosis on töötanud: peaagronoomina Jüri Tohver, Avo Aringo, Erich Nööp, Hannes Isand, peazootehnikuna Jüri Mädamürk, peaveterinaararstina Aino Krimm, Ülo Ilomets, pearaamatupidajana Lilli Kalda ja Valve Aas, eriharidusega spetsialistidena Reet Kartau, Linda Kartau, Eevi Merila, Iller Valgepea, Evi Hintser jt, kes kõik olid omal tööalal tõelised tegijad. Sovhoosi eluolu ja jõukus sõltus suuresti sellest, milliseks töötajate oskusliku juhtimise ja töö korraldamise tulemusena kujunes taime- ja loomakasvatuse toodang, mille realiseerimisest laekus panka arveldusarvele raha.
Aastaid sovhoosis töötanud kassapidaja Elli Kartau meenutuste kohaselt oli Surju sovhoosil pangas alati raha arvel õigeaegseteks töötasude-preemiate väljamaksmiseks ja arvelduste tegemiseks, samas kui naabritel Nõmme ja Tali sovhoosil oli sageli probleeme isegi töötasude õigeaegse kättesaamisega.
Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega lõpetas 1993. aasta kevadel oma tegevuse 1964. aastal alustanud Surju sovhoos. Tema järglasena tegutseb sovhoosi baasil loodud Surju PM OÜ Hannes Isanda juhtimisel.
