FOTOD: Väikepoode aitaks alles hoida tarnijate vastutulek
Kärdi ja Kertu jalgrattaretk viis neid läbi erinevate Valgamaa külakeste ja alevite. Siin-seal võis kohata ka armsaid külapoekesi. Tüdrukutel tekkis huvi, kuidas need toime tulevad ja kas hinnavahe linnapoodidega on karjuv.(loe tüdrukute reisi kohta rohkem siit).
Enne reisi alustamist oli meil kavas uurida, kuidas erinevad hinnad väiksestes külapoodides ja linna suuremates supermarketites. Hinnavahed polnudki nii suured kui alguses julgesime arvata. Sai, leib, kohupiim ja paljud teised tooted tundusid olevat samas hinnaklassis kui linnas. Küll aga oli piim meie külastatud poodides paarkümmend senti kallim, kõikudes 0,70 - 0,80 euro vahel. Suurtes linnamarketites on piim mõnes poes isegi 50 senti. Samuti märkasime hinnaerinevust suhkru puhul, mille eest linnas peab välja käima veidi üle euro, kuid maal 1,27 eurot.
Kuna Valgamaal olevat palk inimeste jutu järgi tihtilugu miinimumi piiril ning keskmine palk riigis viimase viie maakonna seas, loeb maal elades väiksemgi hinnavahe. Seetõttu ei käida külapoes eriti tihti, vaid pigem siis, kui on midagi kiirkorras vaja nagu näiteks kartulitärklist kiselli valmistamiseks. Levinud trend on suunduda kord nädalas kaugemale, linna marketisse. Peamiseks põhjuseks olevat soodustused, mis külapoodides puuduvad ning ostukorvi hinnavahe suurema koguse toidu ostmisel.
Valgas hüppasime läbi väikesest Vilja poest. Vilja poe puhul on tegemist eraisikule kuuluva kodukauplusega. Hinnad polnud küll otseselt kõrgemad kui mõnes marketis, kuid taaskord oli piima hinnasildil näha paarkümmend senti kõrgemat numbrit, 0,78 eurot.
Kodu- ja väikepoed on raksustes
Vestlesime kaupluse müüjaga, kes juhtumisi oli ka selle omanik. Tagasihoidlikku naisterahvast meil kahjuks pildile moosida ei õnnestunud, küll aga rääkis ta ausalt kodupoodide saatusest. 1994. aastal avatud Vilja poe olukord hulleneb iga päevaga. Omanik on uurinud tarnijatelt, kas nad võiksid temale ehk müüa tooteid väiksemas koguses pisema hinnaga. Kui tarnijad oleksid väikepoodnikele vastutulelikud, saaksid müüjad toodete hinnad madalal hoida. Siiamaani sellist lepet keegi teha soovinud pole.
"Pensionäridele ja vaestele on selliseid poode loomulikult vaja. Mõnel on raske liikuda linna toidupoolist hankima ning need poed on neile ju kodu lähedal," vastas naine meie küsimusele kodupoodide vajalikkusest. Ühe kaupluse on ta pidanud juba sulgema ning elektrihinna tõustes ripub ka Vilja poe elu varasemast haprama niidi otsas.
Poes üks kord nädalas
Kodu- ja külapoed on seejuures ka maainimestele vajalikud. Hummulis elava Anne sõnul ei saa nende alevikust isegi bensiini osta ning alati peab arvestama, et auto olemasoleva kütusega ikka Valga või Tõrvani välja veaks. „Ei ole nii, et tuleb mõte minna poodi üks päev leiba, teine päev saia ning kolmas päev mahla ostma. Ostad ikka kõik koos, kord nädalas," kinnitas ta olukorra keerulisust. Üldjuhul üritatakse poodi minnes leida ka teisi tegevusi, mis linnas vaja korda ajada.
Maal oleks arvatavasti elada lihtsam, rahulolevaid noori rohkem ning väljavool keskustesse väiksem, kui tuldaks inimestele mõnes asjas vastu. Alustagem kas või siis suurtarnijatest. Maal elavad inimesed on väljendanud, et nad ei soovi linna kolida, neile meeldib enda elukohas. Kolimine muutub mõnel aga mingil hetkel paratamatuseks.
