Seekordne projekt kannab nime MIDAS ("Motivating Interest and Determination to Success") ning kestab 2014. aasta suveni.

Meie partneriteks on Özel Arı lkögretim okulu Ankarast (Türgi), IES LOS OLIVOS Madriidist (Hispaania), Istituto di Istruzione Superiore "Volterra-Elia" Anconast (Itaalia), Osrodek Szkolno- Wychowawczy Swidnikust (Poola), Gloucestershire College Gloucesterist (Ühendkuningriik).

Kokku on lepitud kuus kohtumist kõigis osalevates koolides ning märtsis võtsimegi ette reisi Ankarasse. Reisiseltskond oli neljaliikmeline: 9. klassi õpilased Anna-Maria Leitu ja Rein Linroos, projektijuht õpetaja Siiri Hommik ja direktor Inge Kalle. 

A nagu algus

13. märts oli lõpuks käes ja alustasimegi oma teekonda. Kell pool seitse läksime Tartus bussi peale ning juba viie tunni pärast olimegi Riia lennujaamas. Närv lõi natuke sisse, sest minul ja Reinul oli see ikkagi esimene kord lennukiga sõita.

Õnneks kujunes meie kolmetunnine lend Riiast Istanbuli kogemusterikkaks ja lõbusaks. Lennuki peal saime esimest korda Türgi toite maitsta, esmane mulje neist oli päris hea. Jõudsime Istanbuli lennujaama, kus pidime kiirustama Ankara lennukile. Seal kuulsime, et meie taga istuvad noored räägivad inglise keelt.

Arutasime, et kas nad võivad olla samad inglased, kes meiega Comeniuse projektis osalevad. Kui enne kümmet õhtul hotelli jõudsime, nägimegi seal juba tuttavaid inglasi. Pikk ja väsitav päev oli lõpuks ometi lõppenud. 

Turul

Ö nagu Özel Ari Okullari

Hommik algas kenasti, läksime tutvuma Özel Ari Okullari kooliga. Vastuvõtt oli väga pidulik. Kooli fuajees ootasid meid kooli õpetajad ja õpilased, kes ulatasid meile kaelakaardid ning võtsid meid kohe enda hoole alla. Mulle torkas silma, et oma ea kohta olid õpilased väga väikesed.

Meid ja inglise õpilasi viidi kooliga tutvuma. Õpetajad pidasid projektikoosolekut, et valmistada ette järgmine kohtumine 22.-26. mail Vastse-Kuustes.

Tutvumise käigus saime teada, et see on umbes tuhande õpilasega erakool, mis asutati 1985. aastal. Alguses tegeldi ainult lõpueksamiteks valmistumisega, kuid nüüd saab koolis haridust lasteaiast kolledžini.

Koolikompleks asub Ankara äärelinnas ning meenutab meie ülikoolilinnakut. Erinevad kooliastmed asuvad eraldi majades, mis on ümbritsetud turvaaedadega, kogu territoorium ja kõik hooned on kaetud turvakaameratega, sissepääsuväravaid valvavad turvamehed.

Turvamehed seisid ka koolimaja igal korrusel. Kui küsisime, miks see nii on, vastati, et kõige tähtsam on õpilaste turvalisus.

Ringkäigul sõlmisime ka esimesed sõprussidemed. Türgi õpilased olid üllatavalt sõbralikud ja vastutulelikud. Saime palju naerda, isegi laulsime koos. Inglased ja türklased tantsisid koos Gangnam style´i, mis oli päris vahva.

Siis läksime kunstiklassi, kus tegime tilgatrükitehnikas pilte. Saime teada, et see on Türgi rahvuslik tehnika. Õhtusöök oli restoranis, kus saime inglise õpilastega lähemalt tuttavaks.

Kohalikud toidud olid eesti toidust ikka väga erinevad. Pärast kuulsime, et üks toit oli tehtud kaheksajala jalgadest ja see oli meie meelest ikka päris õudne.

Anitkabir.

A nagu Anatoolia

Kolmanda päeva programm oli tihe. Hommikul sõitsime Ankarast välja, et tutvuda Çankaya ülikooliga. Sõidu ajal ajasime inglastega juttu. Inglise õpetajad olid kogu aeg väga lõbusad, naersid palju ja valjusti. Saime teada, et inglastel oli meie nimesid natuke raske hääldada. Eriti keeruline oli nende jaoks Reinu nimi, aga lõpuks tuli see päris hästi välja. Nad kiitsid veel meie inglise keele oskust ja pärisid Eesti kohta, sest nad ei olnud kunagi varem Eestist midagi kuulnud.

Kui kooli tagasi jõudsime, oli fuajee siginat-saginat täis. Seal tutvustasid kolledžiõpilased oma uurimustöid loodusainetes. Väljapanek meenutas messi ja oli väga muljetavaldav, teemad ulatusid robootikast vanade käsitööoskuste taaselustamiseni. Kõik õpilased olid valmis inglise keeles oma tööd tutvustama. Pärastlõunal käisime Anatoolia tsivilisatsioonide muuseumis.

Saime teada, et Euroopa ja Aasia kohtumiskohal paiknev Anatoolia on olnud iidsetest aegadest alates rahvarännete ja vallutuste paigaks. Muuseumis nägime haruldast väljapanekut alates paleoliitikumi lihtsatest kivirelvadest kuni kreeka ja rooma skulptuurideni. Seejärel jalutasime Hamamönu linnaosas, kus olid korda tehtud traditsioonilised vanad Ankara majad. 

Anna ja Rein klaasimaaliõpitoas
Anatoolia kultuuride muuseumis.
 
A nagu Atatürk

Laupäev algas sellega, et läksime kaasaegse Türgi riigi rajaja Mustafa Kemal Atatürgi mausoleumi, mis kannab nime Anitkabir. Mausoleum asub kõrgel künkal ja on väga võimas ehitis. Kõik türklased austavad ja imetlevad seda meest, nägime tema pilte ja skulptuure igal pool. Nimi Atatürk tähendab tõlkes "kõigi türklaste isa". Pidime tema hauale viima punase nelgi, mis oli minu jaoks natuke imelik. Seejärel olime aukülalisteks kooli pidulikul aktusel, kus anti autasud loodusainete projektide parimatele autoritele ja juhendajatele. See oli ka meie Comeniuse-projekti viimane ametlik üritus.

Pärastlõunal käisime koos inglastega linna peal kõndimas ja saime teada, et Inglismaa on "tondiriik". Nad rääkisid tõsimeeli lugusid sellest, kuidas neil kodus kummitab. Kui Rein ütles, et tema sellist asja ei usu, kutsusid nad meid külla ja kinnitasid, et siis me veendume kõiges ise. 

Nelgid suurele juhile

Lõpetuseks

Pühapäeva veetsime Ankara vana osaga tutvudes. Ronisime kõrgel linna kohal paikneva iidse kindluse müüridel ja külastasime mošeed. Esmaspäeva varahommikul alustasime tagasiteed. Minu jaoks lõppes meie Türgi-reis kell pool üheksa õhtul. Oli äärmiselt tore jälle oma peret näha. Kui saaksin uuesti Türki minna, siis läheksin suurima heameelega, sest sain endale uusi sõpru ja suurepärase kogemuse. Ootame Comeniuse partnereid nüüd Eestisse ja teeme kõik selleks, et need päevad kujuneksid sama toredaks, nagu olid Türgis.

Anna-Maria Leitu
9. klassi õpilane

Fotod Anna-Maria Leitu ja Inge Kalle