Kui aga kõike maitsmiseks pakutavad suhu pista, siis saab ühest otsast teise kõndides tõesti kõhu täis maitsvast suitsusingist- ja vorstist, meest, juustust, koduleivast, siidrist, gruusia veinist, värskest hapust kurgist, barankast, suitsukalast. Midagi jäi kindlasti veel nimetamata… Kõike seda head ja paremat mekkides tuleb vaid vargsi paluda, et kõht sellisele erakorralisele katsumusele kenasti vastu peaks.

„Siin võib ju lausa ära eksida!“, kõlab ühe noorusliku vanaema suust peaaegu ehmatavalt, kui on perega jõudnud keset laadamelu. Kohe aga kogub end ja kibekiirelt annab ta korralduse, et kui lapsed ja lapselapsed ära kaovad, siis kohtumispaigaks on Musta Täku talli esine.

Seitsmeteistkümnendat korda on Jäneda rahvas kutsunud eestimaalasi ning külalisi mujaltki aia- ja lillepäevadele, mida tava järgi peetakse maikuu viimasel nädalavahetusel. Ja kutsutud on tulnud – nii müüjaid kui ka ostjaid. Kui enne ametlikku avamist, hommikul on müüjaid rohkem kui ostjaid, siis paari tunniga on olukord muutunud – ostjate laviin liigub mõisa juurest talli poole ja vastupidi rahulikus tempos, lubades vaadata müüjate pakutavat ning massist ka eralduda, et oma ost sooritada. Müüjad on siin käinud juba aastaid ning kes korra tulnud, tuleb ikka ning jälle. Isegi laadakoht on neil aastaid sama olnud.

Pärnumaalt oli esimest korda oma istikuid müümas Riina Luik. „Ostja tahab näha taime ikka õitsemas ja kaubaks lähevadki need, millel õied näha. Huvi tuntakse huvitavate kujudega puude ja põõsaste vastu,“ räägib Luige puhketalu perenaine. Ta soovitab ostjal ikka hoolikalt järgi uurida, mida ja kellelt ostetakse. „Olen poole kõrvaga kuulnud, kuidas ostjatele aetakse selliseid kärbseid pähe, et piinlik kohe. Müüja ei tea taimedest ega nende külmakindlusest midagi.“

Tartumaalt on oma grillahjusid müüma tulnud Raul Kõll, kelle osaühing kannab nime „Soe Pann“. Mees märgib, et pole inimest, kes seda nime kuuldes naerma ei hakkaks. Meistrimees on Jänedale kaasa toonud lisaks väikestele grillidele ka ilmatuma suure ja raske vedurikujulise grilli. „See peab vastu oma 25 aastat kindlasti, korralikust rauast tehtud,“ selgitab ta. Kuidas ostja selle koju viib? Jäi küsimata…

Käsitöörahvas on eestlased alati olnud. Omal ajal oli talli ülakorrusel asuv käsitöökeskus Eesti suurim, nüüd on seal ruumi nii lahedalt, et tagumises osas läbi viia käsitöötubasid. Parasjagu on niplispitsiga ametis käsitöömeister Luule Nurga, kes kurdab, et kuigi väljas üle 20 kraadi sooja, on temal jahedavõitu ja kui näpud külmetavad, ei tule ka peenest ja kannatlikkust nõudvast pitsipunumisest midagi head välja.

Välilava poolt kostub muusikat, Tapa valla taidlejatel on aia- ja lillepäevadel esinemine olnud aastaid juba kohustuslikus kavas. Esimest korda laulab laval aga Tapa linna Ukraina seltsi koor. Mõnus muusika paneb pealtvaatajaid jalaga takti lööma, kuid oodata tuleb õhtuni, mil algab simman Anmatino saatel. Siis saab ka Musta Täku talli ülekorruse tolm lendu tõusta. Homme võib veel kord 2345 sammu astuda, mekkida kõhtu head ning paremat ning osta koduaeda ning peenrale-kasvuhoonesse vajaminevad istikud.