Ema rääkis, et ükskord, kui ta sättis end metsa mustikale, korv
käevangus, luges ta mulle sõnad peale: «Sa ole nüüd üks hea ja tubli
poiss. Jääd üksi koju ja ootad, kui ma marjadega tagasi tulen. Ja alla, randa, ei tohi minna!» Tuli ta aga mõne tunni pärast tagasi, polnud poissi kuskil! Käis ja hõikas kõik kohad - rehealuse, heinalaka, lauda ja sauna taga - läbi. Ei midagi! Läks siis randa ja nägi - poiss aerutab Viktori jullaga abajas ringi, nagu suur mees!
See julla, mille isa ehitas, oli üks korralik paat. Terava täävi, valgeks värvitud ülaosa ja kiiluga, nagu kord ja kohus. Igatahes mitte niisugused künad, kus lame põhi ja kantis vöör.
Selle paadiga ma teenisin oma esimesed rahadki. Sel ajal polnud meil külasadamas mingit korralikku kaid või silda. Vana silla oli jää ära lõhkunud ja nüüd jäid paadid reisijatega abaja keskele ankrusse, kust külapoisid oma julladega siis linnasaksad või linnaskäinud oma saare rahva maale tõid. Selle eest võis viis või kümme senti nina pealt teenida. Mõnikord rohkemgi.
Glubi-vana andis tavaliselt isegi 25 senti või koguni rohkem, kui ta linnas midagi kangemat oli nuusutanud. Tavaliselt ta ikka oli ja ta eelistas siis Engelhardsi Arvidit, kes ta maale pidi sõudma. Eks olnud ju kümme sentigi raha, ajal kui räimekilo eest sai 3-4 senti. Seepärast olid poisid ka kohal, nagu sipelgad suhkrutüki otsas, kui linnarahva paadid lahes ankrud sisse viskasid.
Ükspäev ütles üks suurtest poistest, et nüüd tulevad suured rahad mängu. Linnast pidi tulema suurem seltskond uue kiriku krunti sisse õnnistama. Oma kolm-neli paaditäit saksu oli siis oodata. See tähendas, et meil, poistel, oli kõigil vähemalt üks paaditäis randa sõuda.
Läksin koju ja rääkisin emalegi, mis kuulda sain. Ütlesin talle: «Küll sa saad veel näha, millise rahapatakaga ma tagasi tulen, kui kõik need peened härrad tulevad minu ilusa ja puhta paadiga randa! Eks neil ole ju kõige ilusamad ja uuemad riided seljas ja kes neist siis tahaks kalahaisulises paadis soomustest kirjul pingil istuda!»
Ema aga oli teist meelt. Sai isegi nagu pahaseks ja keelas mul seda teha. «Ei tea miks siis mina ei või, kui teised teenivad?» olin ma solvunud. Ja siis ema seletas: «Need härrad on praostid ja piiskopid ja ministrid ja kõiksugu kõrged aukandjad. Isegi Rootsist! Kogu see seltskond on meile lõunale palutud. Ja seepärast ma ei taha, et nad näeksid, et seesama poiss kerjab sadamas sõidutamise eest sente, kes pärast siin ringi jookseb.»
Ma siis arvasin, et ma just peaks katsuma ikka midagi nende pealt teenida, kes pärast meil laua tühjaks söövad. Ema aga läks veel pahuramaks ja lubas mulle vastu kukalt anda, kui ma ikka sadamasse häbi tegema lähen.
Mis ma pidin tegema? Teised poisid arutlesid juba mitu päeva, mis nad kõik oma suure rahaga teevad ja saavad, aga minul ei luba ema jullat vettegi lükata! Raske oli! Kui siis see pühapäev lõpuks käes, oli sadam rahvast täis, nagu kärbseid mäda silgu peal.
See sipelgapesa liikus ja sumises, poisid olid paatidega abajas juba siis, kui linnameeste laevad olid alles kirbu suurused Kopli poolsaare otsas. Läks oma kolmveerand tundi veel, kui külaliste alused hakkasid ükshaaval abajasse sisse sõitma. Laevad olid kõik kaskedega ehitud ja nägid eemalt välja nagu heinakoormad.
Aga kõik puupüsti rahvast täis! No nüüd läks tööks! Poisid sõudsid edasitagasi, nagu jõudsid, aga ikka oli saabujaid laevadel pea samapalju, kui enne! Ma nägin, kuidas poisid kaldal rahasid taskusse ajasid ja muudkui uue koorma järele sõudsid! Ja mina seisan seal kõrval, nagu idioot, mokk töllakil oma uhke, maale tõmmatud paadi kõrval! Siis tuli naabrimees Jässu, kelle õige nimi oli Gerald. Patsutas õlale ja küsis, kas mul on käed otsast kadunud, et teistele appi ei lähe ja hakkas naerma...
See oli nüüd juba liig, mis liig! Pistsin randa, paadi juurde, nagu oleks une pealt haavleid tagumikku saanud! Hetkega tormasin üle ja läbi kõige, mis teele ette jäi, lükkasin paadi vette ja olingi aerude taga. Paari sekundiga keerasin paadi ümber ja sõudsin laevade poole, nii et lained mühasid täävi all. Või «vesi solises», nagu Vana-Janni tavatses öelda.
Sain abaja keskele ja võtsin kursi laevale, kus oli kõige paksemalt rahvast peal. Mitmed juba hüüdsidki sealt, et «kom hit ja kom hit» (tule siia) Ma sain lastiks kaks peenikest Rootsi härrat ja sõudsin randa. Hüppasin välja, tõmbasin paadi üles, et härrade jalad märjaks ei saaks ja kumbki andis mulle 25 senti! Kummardasin, tänasin ja panin uuesti, kätt andmata minema. Kiire oli!
Linnarahvast oli ikka veel palju oma paatides ootamas, kuid seekord sain paati vaid ühe matsaka vanamuti. Ta oli nii paks, et rohkem ei mahtunud.
Ma ei hakanud ootama, millal ta ükskord ennast paika sätib, sest heal juhul ma jõuaks ju veel kaks reisi teha! Nii sõitsingi kalda poole, mutt, nagu heinasaad kesk paati püsti! Käekott rippus tal käevangus ja peas oli tal uhke lillede ja kuke sabasulgedega kübar. Suled olid ehtsad, aga lilled olid riidest, jõudsin tähele panna.
Poolel teel randa tuli Laarase Villiam oma paadiga vastu ja hõikas mammile: «Proua! Kas te pole kuulnud, et paadis ei tohi püsti seista? Istuge!» Mutt hakkaski ringi keerama, et vaadata, kuhu istuda, kuid kallutas paati, nii et vasakust pardast paat vett sisse rüüpas ja kõikuma lõi. Ma ei tahtnud ka paadi alla jääda, lasin aerud lahti, tõusin paadi ninale ja hüppasin peaees vette. Tulin pinnale ja kroolisin laevahuku kohast kalda poole!
Mutt läkski paadiga põhja, nagu kivi, aga kui ta jalgele sai, ulatus vesi talle vaid rinnuni. Kõhis ja puristas pisut vett suust välja ja hakkas kalda poole sumama, käed kahele poole laiali ja laksas aga vastu vett, nagu lastud hani.
Käekott oli kadunud, kuid uhke kaabu ujus tal uhkesti sabas. Kui ta sedasi tuli, riiete alla jäänud õhk tõstis kleidi suure mullina ümber ta kere, nägi ta välja nagu puksiir, kel suur laev slepis. Mina ees, tema, suur rõngas ümber, järel, jõudsime randa.
Vaatasin tagasi. Julla oli triiki vett täis, Laarase Villiam oli aeruga muti käekoti välja õngitsenud, mutt ise aga nõrises vett igast otsast - riietest, lõua otsast ja läbivettinud peenikesest soengust. Tuli ja vaatas mind sihukeste jõllis silmadega, nagu oleks mina milleski süüdi. Aga ma ju ei olnud!
Nüüd tuli üks Rootsi härra, andis mulle raha ja tegi pilti! Raha tundus suur! Vaatasin. Terve kroon! Pistsin raha taskusse, teiste juurde. Poole tunniga olin teeninud poolteist krooni! Seda oli terve nädala teenistus! Ootasin veel veidi rannas ja nägin, et minu julla pukseeritakse ka randa. Keegi ei tahtnud enam millegipärast mulle raha anda ja ma tulin ära. Vallbergeni karjamaal kuivatasin riideid.
Mõne tunni pärast, kui riided juba tahedad, läksin hiilides koju. Nägin, kui kõik see sakste vägi meie väravast välja tuli. Tegin asja pinumaale, nagu oleksin terve päeva seal olnud.
Vestsin noaga paar männikoorest paadikest ja muuseas lugesin ka mitu korda raha üle. Kui ikka keegi mind otsima ei tulnud, läksin ise tuppa. Ma teadsin, et võin vastu kõrvu ka saada, kui ma mõne tembuga vahele jään. Vahel saatis ema mind karistuseks puu otsa, hagu murdma. Ükskord kukkusin poole kase pealt alla. Ema ehmatas nii, et isegi unustas riielda. Aga mul läks õnneks. Kukkusin otse pehmesse lumehange!
Ühesõnaga - ma teadsin, mida oodata. Aga ema oli sellest suurest sakste söötmisest nii läbi, et ei viitsinud minuga üldse rääkida. Oli pikali ja puhkas.
Kõik olekski võinud õnneks minna, kui poisid poleks mu jullat hakanud Justineks kutsuma.
Tuli välja, et uppumisohtu sattunud paks tanta oli Justine Markus, ühe auväärt lootsi abikaasa ja nad elasid Tallinnas. Võiks ju arvata, et lootsi abikaasa teab, et paadis on ohtlik püsti seista.
Niipalju tarkust oleks ju elu pidanud ikka andma. Aga paistab nii, et Naissaare rahvas, kes linna kolinud, võõrduvad mereäärsest elust hulleminigi ära, kui Rootsi saksad ja ei tee vahet paadil ja tänavanurgal. Aga mida pidin mina tegema nüüd külapoiste irvitamise vastu? Paljud olid minust suuremad ja tugevamad. Jäi üle lõuad pidada ja alla neelata!
Kui isa ükskord talvel koju tuli, kinkis ta mu julla ühele oma tuttavale. Mulle aga ehitas uue, öeldes: «Paistab, et see eelmine oligi pisut kipakas. See peaks nüüd paremini käituma.»
Oleks nüüd keegi seda paati ka julgenud Justineks kutsuda, oleksin või karule endale kallale läinud...
