Ühes olümpiasangaritele pühendatud laulus on öeldud, et kuld teeb kuningaks, hõbe hertsogiks, pronks paruniks. Kui nendest sõnadest kinni võtta, kas teatud mõttes hertsogi tunne on ka gümnaasiuminoorel, kes lõpetab kooli hõbemedaliga?

Hõbedaga lõpetamine praegu veel küll erilist tunnet ei anna. Niikaua kuni eksamid läbi ei ole, kestab pinge. Loodan, et imeline tunne tuleb lõpupäeval, mil olen koos kõigi klassikaaslastega.

Kas aabits, millega alustasite kooliteed, on tänaseni alles ja missuguste mõtetega seda vaatate?

Alles on, ja vaatan pilguga, et on hea, kui üks etapp elust läbitud saab. Hoian alles ka oma diplomeid, tänu- ja kiituskirju, sest need on minuni jõudnud tänu pingutustele ja toonud toredaid hetki.

Kuidas iseloomustaksite oma esimest õpetajat?

Esimeseks õpetajaks oli Sadala kooli algklasside õpetaja Tiina Valk. Temale võlgnengi tänu, et hästi õppima hakkasin. Õpetaja Tiina oskas oma töövõtetega panna koolitööst huvituma. Ta innustas kiitusega. Õpetaja Tiina Valk organiseeris põnevaid matku, ekskursioone ja klassiõhtuid. Need olid mõnusad kooliaastad. Tänan oma esimest õpetajat.

Olete alates esimest klassist õppinud väga hästi?

Olen jah algklassidest peale viiemees olnud. Õppimisega on mul alati kaasnenud suur kohusetunne ning õpetajad on olnud selle suuna näitajad.

Hõbemedali võitnud sportlastelt küsitakse sageli, mis jäi puudu kullast. Kuidas vastate sellele küsimusele Teie?

Puudu jäi väike lisapingutus. Kõik reaalained, mis olid klassikallaku valikul olulised, olid viied, kuid neljad tulidki teistes ainetes. Aga ise olen tulemustega rahul.

Kuidas enamasti õppisite, kas toas laua taga, õues, koos sõpradega või jäid paljud asjad koolitunnis meelde?

Laua taga ei saanud ma üldse õppida. Alati oli ikka õppimine pere keskel. Nii sai kaks asja koos tehtud: perega aega veeta ja õpitud. Nii arenes ka keskendumisvõime ja olukorras orienteerumine. Kirjutuslaud oma sahtlitega oli õppematerjalide hoiulaegas.

Kas mõne õppeaine vastu oli huvi nii suur, et õppisite seda rohkem, kui nõudis õppeprogramm?

Otseselt kindlat õppeainet ei olnud, aga mõne aine õppeprogrammist oli ikka asju, mida sai vabast tahtest ja ajast edasi uuritud. Huvitavateks aineteks on alati olnud matemaatika, keemia ja füüsika.

Olen osalenud põhikooli ajal ka Tartu Ülikooli Teaduskooli reaalainete lisaõpingutel, mis andsidki võimaluse neis ainetes rohkem teadmisi saada.

Missuguseid mõtteid ja emotsioone tekitab teadmine, et lõpetate Jõgeva gümnaasiumi aastal, mil see kool lõpetab tegevuse?

Natukene on kurb, et traditsioonidega õppeasutuse tegevus lõpeb, kuid lõpuaktus on uhkem, sest oleme ikkagi viimane lend. Millegi lõpp on ju uue algus, aga hetkel ei tea, milline see uus on.

Kuidas olete planeerinud päeva, et aega jäi piisavalt nii õppimiseks kui ka hobideks?

Eelmisel õppeaastal viibisin vahetusõpilasena Mehhikos. Õppisin hispaania keelt ja tutvusin kohaliku kultuuriga.

Minu hobide hulka on alati kuulunud sport - jalgpall, kergejõustik, võrkpall. Olen aastaid laulnud segakooris ja tantsinud rahvatantsurühmas.

Nooremalt mängisin ka puhkpilli, tuubat. Sügisel alustasin tantsimist Eesti Maaülikooli tantsukollektiivis Tarbatu.

Kuidas eakaaslased õppimisse suhtusid, kuivõrd on viiemehel rohkem populaarsust ja autoriteeti?

Õppimine on popp neile, kes suudavad selle ise popiks teha, hinnates teadmisi. Hea tunne on siis, kui saad kaaslastele õppimises abiks olla. Ise olen õpingute osas saanud tihti abi oma endistelt ja praegustelt koolikaaslastelt ja õpetajatelt.

Mida loete oma suuremateks kordaminekuteks Jõgevamaa Noortekogu esimehena? Kui hästi või halvasti selline ühendus meie maakonnas üldse toimib?

Kõige suurem kordaminek oli 2010. a sügisel noortele mõeldud projektiüritus Koos Olek, mis toimus koostöös Jõgeva maavalitsuse ja Kaitseliidu Jõgeva malevaga.

Võrdlemisi raske on vedada sellist organisatsiooni, kuhu kuuluvad maakonna erinevate piirkondade noored. Peab tekkima tõeline sünergia, et kõik noored ühistest asjadest huvituksid ja oleksid selle nimel nõus oma vaba aega kulutama ning asju pühendunult tegema. Noortekogu liikmed olid mõnusad ja supervägevate ideedega, ägedad tegutsejad. Tänud neile! Enamik asju tuleb ise läbi teha, et saada tõelist tunnet. Edu praegustele tegijatele!

Teid võib julgesti nimetada ka oma kodutalu noorperemeheks. Kas see roll vahel õppimist segama ka kippus?

Naljaga pooleks võiks öelda, et õppimine hakkas mõnikord just seda tööd segama. Tuli ette, et pidin endale aru andma, et nüüd tuleb õppima minna, sest see on hetkel minu esmane kohustus.

Masinatega töö on mulle meeldinud juba eelkoolieast saati, sest just sellest ajast olen traktorirooli käes hoidnud.

Põldudel toimuva ja masinatega tehtava osas olen isa kõrval aastaid õppinud. Isa oma tegemistega on olnud mulle alati eeskujuks.

Teie ema on Jõgevamaa rahvakultuurispetsialist Pille Tutt. Missugused on Teie seosed rahvakultuuriga. Olete näiteks koolipeol kandnud rahvarõivaid?

Rahvakultuur ja rahvariided on olnud minuga seotud varasest lapsepõlvest. Mäletan Viljandi folgipäevi, sest seal osalesime sagedasti. Kooliajast saadik olen osalenud Tallinnas laulu- ja tantsupidudel lauljana, puhkpillimängijana ja rahvatantsijana. Segarahvatantsurühma liikmena olen tantsinud ka esimesel meeste tantsupeol Rakveres ja esimesel naiste tantsupeol Jõgeval.

Gümnaasiumis õppides olen kandnud Halliste kihelkonna rahvariideid, Tartus tantsides kannan mitmete kihelkondade riideid. Kannan meelsasti rahvariideid, sest need on ilusad ja tekitavad ka kollektiivitunde.

Kas teeksite midagi teisiti, kui saaksite kooliaega uuesti alustada?

Ei teeks, sest olen möödunud kooliaastatega väga rahul.

Missugused on tulevikuplaanid, on need kindlad või siiski väikeste kõhklustega?

Teatud suunad ja mõtted on mul endal valmis mõeldud, kuid avaldamiseks ei ole need veel piisavalt küpsed.

Kui Teil tuleb rääkida ühes või teises olukorras oma kodukandist Torma vallast ja Sadalast, missuguseid märksõnu eriti rõhutate?

Kohe tulevad meelde Torma ja kultuuri- ja põllumees C. R. Jakobson, toimunud künnipäevad ja -võistlused, puhkpilliorkestrite festival, kus isegi orkestris mängisin. Sadala on kodukoht koos heade sõpradega, aktiivse lapsepõlvega. Meenub kohe ka Sadala rahvamaja, mille tegevusest olen alati osa võtnud ja mille renoveerimine on olnud piirkonnale oluline, sest selle ehitasid ju omal ajal ühisel jõul põllumehed.