Gunnar oli lihtne mees. Gunnar ei olnud lihtne mitte ainult lihtsuse tavalises mõistes. Tal oli ka lihtne aru, kui võib nii väljendada. See tegi ta eriliseks. Selle tõttu oli neid, kes talle kaasa tundsid; oli neid, kes Gunnarit seepärast ei mõistnud. Oli ka neid, kes teda tüütuks pidasid, mõni keeras Gunnariga kohtudes pea ära, isegi põlastas. Aga jäägu see põlastajate südamele - paljud hoolitsesid ja mõistsid Gunnarit.

Nii kord juba on - teravate nurkade vastu võib end valusalt ära lüüa või võib neid nurki vaikselt paitada ilma, et ise haiget saaks. Võimalik, et Gunnar segas osa inimesi, aga ta ei teinud seda teadlikult pahatahtlikult. Kõige õigem on vist tema kohta öelda, et ta oli nagu oli, aga kindlasti ei teinud ta kellelegi oma olekuga halba.

Öeldakse, et iga vald peab oma väeteid ise ülal pidama ja nende eest hoolitsema. Need, kellele on rohkem antud, võiks ka rohkem anda neile, kellel on vähem. Gunnaril oli kõik eluks vajalik olemas, aga talle polnud antud seda, et ta oleks mõistnud kogu selle tähendust. Talle polnud tegelikult vaja tänaval möödujailt sigarette või münte küsida, aga ta tegi seda siira teadmisega, et see on vajalik. Jällegi oli neid, kes ta teguviisi hukka mõistsid, kuigi tegelikult ei teinud ju Gunnar kellelegi kahju.

Aga oli ka palju neid, kes võtsid Gunnarit sellisena, nagu ta oli. Ja mitte ainult ei võtnud teda niisama paratamatusena, vaid ka hoolitsesid ta eest. Olgu siis kas või kohvi, toitu või sooja istumiskohta pakkudes. Kes jutustasid temaga tema elust. Mis sest, et Gunnari käimised ja tegemised olid ilmselt tema enda peas kõige rohkem segamini ja teda kaua tundnud inimesed teadsid neist asjust rohkemgi.

Seega - Gunnaril oli olemas oma vald, mis tema eest hoolitses. See vald oli seltskond inimesi, kes teda ära ei ajanud, teda ei halvustanud, töganud ega hätta jätnud. Isegi, kui häda polnud.

Need ongi need inimesed, kes tahavad, et Gunnari mälestus oleks rohkemaga jäädvustatud kui rahvalood ja hauaplats Haapsalu vanal kalmistul. Gunnari eluajal sündis palju põlvkondi haapsallasi. Pole imestada, et on palju neid, kes tahaksid Gunnarit rohkemaga mälestada.

Kas pronkskuju või piisab vähemast?

Kui Läänlase Facebooki lehel pakkus Liisa Kuunar välja idee, et Gunnari auks võiks Haapsalus olla talle pühendatud pargipink, siis tundus, et idee leiab kiiret poolehoidu ja teostub peagi. Gunnar ja Haapsalu valged pingid kuulusid ju kokku. Teda võis ikka neil puhkamas näha, taarat täis valged kilekotid jalge ees lebamas. Pink on valge ja lihtne, nagu Gunnar oli.

Seejärel pakkus Aita Mölder, et puust pink pole piisavalt suursugune mälestus. Kolme-nelja aasta pärast on pink võib-olla lagunenud, värv kulunud, äkki metallist siltki maha kruvitud. Gunnarile võiks teha pronkskuju, pakkus Mölder.

Aita uuris paljudelt linna loomeinimestelt, sõpradelt ja tuttavailt, kuhu võiks pronkskuju panna. Küsis minultki. Ütlesin, et kui selline kuju üldse peaks linna tulema, siis kindlasti ei tohiks seda paigutada kuhugi järjekordsele muruplatsile, hoovi või eraldi kujundatud keskkonda.

Gunnar oli iga päev Haapsalu tänavapilti kuuluv tegelane ja kui ta peakski pronksi valatuna edasi elama, siis kindlasti tänaval. Istumas pingil, ootamas mõne tänava nurgal, kotike käes, teine käsi tõstetud huultele ja imiteerimas suitsetamist - seda tegi ta ju alati, kui küsis möödujailt sigaretti. Endal sigaretipakk taskus ja sigarette täis.

Kui pronkskuju tegemise plaani esimest korda kuulsin, pidasin seda liiga suursuguseks ja kalliks ettevõtmiseks. Miks? Sest Gunnar ei olnud tuntud ühiskonnategelane, ajalooline isik, kes muutis linna elu-olu, viis meid maailmakaardile, arendas, ehitas, jäädvustas linna raamatuisse... Selles mõttes ei olnud, nagu me oleme harjunud neid ühiskonnategelasi, ajaloolisi isikuid, kirjanikke, kunstnikke või muid suurkujusid endale ette kujutama.

Gunnar oli kõigest taarat korjav mees. Inimestel on harjumus isikuid tagantjärele idealiseerida ja praegu mu meelest nii ongi.

Eestlased on monumentidega vahel ikka liiale läinud. Väiksest, armsast plaanist võib välja tulla järjekordne "võidusammas", kuigi saaks lihtsamalt. Heaks näiteks ongi seesama Vabadussõja võidusammas Tallinnas, mille nii välimusega kui ka ehitusele kulunud rahaga mindi liiale. Samal ajal suutsid hiidlased teha omale palju ilusama, sisukama ja kümneid kordi odavama monumendi sõjas hukkunutele. See sobiks seisma ka Tallinnas Vabaduse platsil ja kõnetaks vaatajat rohkem kui üks klaasist sammas.

Elusuuruses pronkskuju Gunnarile tundus mulle alguses liialdusena - see on nagu ratsamonument nimetule ratsanikule, kes lihtsalt armastas ratsutada.

Aga see ei tähenda veel, et...

Kui pronkskuju tegemise plaan peaks tõesti kunagi teoks saama, siis ei tohiks Gunnari skulptuuri panna eraldi platsile või kuhugi silma alt ära. Ta peabki olema risti jalus ja tänaval. Haapsalus on suurkujude skulptuure, millega linnarahvas tegelikult ei suhestu. Need on kaunites kohtades, aga nad on kõrvaliseid ja üksikud. Nad on tähtsad, aga igapäevaselt väheolulised.

Kas siis pronkskuju või mitte? Leian endiselt, et Gunnari pronksivalamine on liiga suursugune ettevõtmine. Meil on jäädvustamata paljud ajaloos tunduvalt olulisemad inimesed. Kaugemast ajaloost niikuinii, aga ka lähiajaloost.

Oli hea tunne, kui leidsin promenaadilt Eesti Keele Sihtasutuse pühendusega pargipingi kirjanikule Juhan Pajule. Juhan kirjutas Haapsalu piisavalt palju kirjanduslukku, et üks tükk pronksi poleks tema tegude meenutamiseks üleliia palju. Pigem vähe. Ent ka pink on tema tegude teadvustamiseks ja meenutamiseks sobiv.

See aga ei tähenda, et Gunnar ei võiks pronkskujuks saada. Gunnarist võiks saada mitte "suur pronksist kuju", vaid "pronksist tänavakunsti suurkuju".

Tänavakunst on kunst, mis on linnapildis kogu aeg jälgitav, mis pole ära peidetud ja mille leidmiseks või nautimiseks (miks mitte ka vihkamiseks) ei pea kuhugi minema. Ta on sul risti jalus, mõnikord sõna otseses mõttes. Aga kui nii, siis peab ta olema mõjuv, emotsiooniloov, üllatav, liigutav.

Just liigutav - üle maailma paljudest edumeelsetest linnadest leitavad tänavakunsti teosed on just liigutavad. Nendega kohtudes tundub, et nad on elusad. Nad on neid ümbritseva elu osa.

Otsisin veebist mõned pildid (vaata loo lõpust) mitmest maailma linnast, sealhulgas Bratislavast. Just seal on palju huvitavaid tänavaskulptuure. Näiteks Paparazzi hotelli nurga tagant välja piiluv pronksist fotograaf, kes justkui püüab salaja jäädvustada hotelli sisenejaid. Või kõnniteel kanalisatsioonikaevust välja vaatav rõõmus töömees, kes toetab küünarnukkidega kaevuäärele. Bratislavat teatakse nende kujude järgi.

Haapsalu vajab hädasti avalikus linnapildis olevaid kunstiteoseid. Haapsalu vajab seesuguseid taieseid rohkem kui konkreetset Gunnari kuju, aga just tänavapilti sobikski suurepäraselt seesama pronksi valatud Gunnar pingil istumas või tänavanurgal seismas (või kus iganes muus kohas või situatsioonis, mille peale skulptor tuleb). Ühendame kaks vajadust!

Seesugune tänavapildi kujundamine on Eestis veel suhteliselt lapsekingades. Tartust leiab Vilde ja Wilde, Tallinnast Korstnapühkija. Neid on muidugi rohkem, aga selliseid, millega kohtudes on liigutav tunne, peaaegu pole.

Seega need, kes on pronksist Gunnari vastu - mõelge sedasi, et linn vajab tänavakunsti taieseid. Gunnarit mäletame aga kõik just tänavalt ja seal võiks ta ju seista veel sadu aastaid pärast oma surma. Kahju see ei tee, pigem vastupidi.

Ja kui nüüd vinti tugevasti üle keerata, siis võiks neid Gunnari erisuguseid kujusid olla Haapsalus mitmes kohas. Veelgi toredam oleks, kui kujud paigutataks igal suvel uude kohta. Kord kummardub pudelit üles võtma Väikse viigi ääres, kord Okase muuseumi bussipeatuses. Kord seisab Kuke galerii ukse kõrval ja küsib sigarette, kord jutustab möödujatega kaubamaja ees. Ühel aastal istub promenaadi pingil, teisel aastal raudteejaamas. Näe, jälle Gunnar siin! Just nii, nagu tema eluajal.

Jäägu see huumorisugemetega fantaasiaks, kuigi heatahtlikku huumorit ei leia meie linnas ka sendi eestki.

Gunnari pronkskuju valamine maksab miinimumsummana 40 000 eurot. Kel tahtmist annetada, leiab andmed siit:

  • MTÜ Läänemaa Kunstivara
  • Arveldusarve: 221021855042, Swedbank

Lisada kindlasti märksõna: Gunnar

Vaata Läänlase lehelt valikut maailma linnadest pärit tänavaskulptuure, mis on teinud need paigad kuulsaks ja mis on muutnud linnapildi kauniks ning huvitavaks.