Haabneeme kohvik - paras ports nostalgiat
“Haabneeme kohvik. Täielik nostalgialaks. Kodused ja odavad söögid. Teenindajad. Väga lahe rahvas kohal – kutid söövad päevapraadi, penskar võtab kohvi ja piruka, ema lapsega tuleb suppi sööma…”
“Haabneeme kohvik on minu lemmik ka – juba 30 aastat.”
Sedasi kommenteeriti eelmisel aastal Perekooli foorumis, kui keegi uusasukas palus endale Viimsis häid söögikohti soovitada.
Valla koduleht nimetab praegu koos pitsa- ja burgerikioskitega umbes 20 söögikohta. Oma sööklad-kohvikud on ka mitmetel asutustel ja uute kaubanduskeskuste valmides tuleb kohe juurde hulkeri maitsetega kliente peibutavaid paiku.
Nii tihedas konkurentsis toitlustuskoht ainult nostalgiale loota ei saa, kehtib tõde: püsimiseks pead kogu aeg parasjagu muutuma, kuid ka omapära hoidma. Haabneeme kohvikul on see õnneks läinud.1970ndate stiili jälgi ongi hoopis rohkem märgata Haabneemes toona Kirovi kalurikolhoosile ehitatud hooneis. Praeguse Konsumi poe ja kohvikumaja ehitas Rohuneeme tee äärde ETKVL (nüüdne ETK). Remondid on maja ilme värske ja ajatu hoidnud, ei arvakski, et see on siin üle 40 aasta seisnud. Kohvikus ei paista midagi vana: ripplage, punutud toolipõhju, värskeid ajalehti, joonistamistahvliga mängunurka ja televiisorit nõukaaegseis söögikohtades ei olnud. Samas pole sisustuses miski nii peen, et peletaks lõunale tulnud töömehe või koolilapsed kodukohviku ukselt tagasi. Täienenud on ka toiduvalik: igipõliste menukite kõrvale on tulnud näiteks moekamad püreesupid (porgand apelsiniga jt) ja kanapasta.
“Kohviku mõõdud pole muutunud, saal on täpselt niisuur nagu algul oli. Siia mahub 40 pidulist. Teenindusleti ava ja suur otsaaken on ka vanal kohal,” kinnitab AS Tampe juht Gunnar Tamm.
Tammede perefirma rendib kohvikuruume ETK-lt juba 1992. aastast, kui ühistegelased kahtlesid, kas jaksavad toidukohta edasi pidada. Kohvikust räägin Gunnari, tema personalijuhist kaasa Kerti Plakso ja ema Hellega.
Lemmikmaitsed lapsepõlvest
Järjepidevuse hoidjaks on Helle, kes tuli siia tööle juba 1976.aastal. Ta tuletab meelde: “Gunnar oli nelja ja poolene. Alustasin poes, siis ütlesid ülemad, et poodi leiab kellegi ikka, kohvikusse on õiget inimest raskem saada.” Vanadaam on küll pensionil, kuid käib tihti vaatamas, kuidas kohvikul läheb. Ta on siin olnud nii teenindaja kui ka juhataja ja kaasa teinud mitu algust, perefirmalgi on juba omajagu ajalugu. Mitme tähistamist väärt daatumi ja kiire töö pärast on aga läinud nii, et väärikas eas kohvik pole oma sünnipäevi pidanud, kuigi põhjust oleks.
“Teist sama vana kohvikut Viimsis pole. Talveaed ehitati hiljem. Siis, kui siin alustasin, avati Kaluri teel kolhoosi kultuurikeskuses suur söökla ja kulinaaria. Neid pole ammu,” nendib Helle. “Kirovi mehed käisid kohvikus õhtul ka napsutamas ja õhk oli suitsust sinine. Meremehed tellisid meie kaudu laevadele ka kuivaineid jm toidukraami. Kohvikus olid nende lemmiksöökideks šašlõkk ja šnitsel.”
Helle enda lemmikuks on purukook. Üle aegade ongi kõige kindlamalt kestnud Haabneeme kohviku pirukad, koogid ja tordid. Kerti lemmikuks on võikreemiga moka känd ja vahukoorekoogid. “Kondiiter Lilia teeb nii head koogid, et nende järele lihtsalt tuleb mõnikord isu. Siis naudid ja kaloreid ei loe. Võikreem ja vahukoor on just selle maitsega mis lapsepõlves. Kodusus seostubki lapsepõlvega. Lilia on meie raudvara, juba ETKVL-i aegadest. Staažikaid töötajaid on veel– Tampes on vähemalt 10 inimesttöötanud üle 15 aasta,” selgitab Kerti.
Lapsi ahvatlesid küpsetised vanasti ja ahvatlevad nüüd. Eelmine Viimsi kool töötas kohviku lähedal ja taskuraha kulus saiakestele. Nüüd käikase kohvikus samamoodi muusikakoolist tulles. Keskealised mäletavad kohviku algusaegade hitina biskviitpõhjal sefiiritorti. Emad munavalge, želatiini ja sidrunhappega mässamist kodus eriti ette võtta ei tahtnud, sest korraga õhulist-tugevat ja natuke nätsket maiust polnudki nii lihtne teha. Sefiiri jaoks oli munavalgeid võimsa mikseriga tarvis vahustada oma veerand tundi, siirup ei tohtinud kollaseks värvuda jm. Sefiiritorti ei saanud siis kaugeltki igast poest või kohvikust. Seda telliti Haabneeme kohvikust sünnipäevaks ja osteti mõnikord mitmekesi taskuraha klapitades maiustamiseks.
Seda, kuidas sefiiri idee ja retsept Haabneeme kohvikusse jõudsid, kahjuks enam välja uurida ei saa, kuna toonane kondiiter Monika on surnud. Retrotorti saab kohvikust aga jätkuvalt tellida. Hommikuti on Haabneeme kohviku öösel küpsetatud saiad soojad. Siin valmivad küpsetised ka Teletorni brasserie-restorani ja Juhkentali kohvitoa jaoks, mida AS Tampe samuti majandab.
Tuttavad näod ja kodused toidud
Teenindaja Aune töötab Haabneeme kohvikus 1996. aastast. Tema sõnul on põhjus siia tulla uksel kirjas: kodused toidud. Hea on kas või kana-klimbisupp või kooreklops. Peielauale tellitakse tavaliselt ikka seapraadi kapsaga. Need, kes päevapakkumistest ei hooli, saavad menüüd vaadates soovi korral kätte ka nostalgialaksu. Tellida võib ka ammuseid kohvikutoite nagu viinerid kartulisalatiga ja sardellid hapukapsaga. Täidetud pannkooke aga enam ei saa – ise tainast segades ja kooke täites läheksid need liiga kalliks.
Daam kõrvallauast on päevapakkumisest võtnud nii värskekapsasupi kui ka hakkbiifsteegi. Ta ütleb meie jutule rõõmsalt vahele: “Toit ja omakeedetud puljong on siin väga head! Uskuge mind, ma töötasin Virus toidukontrollerina.”
“Vot sellised kliendid on meil!” lisab Aune uhkelt.
Kodust tunnet hoiavad siin lisaks maitsetele ka aastast aastasse tuttavad näod. Käiakse lähikonna firmadest, õhtupoole jäädakse ka kauemaks istuma ja lobisema. Väikeste lastega isasid käivat kohvikus rohkem kui emasid, rannahooajal näeb rohkem võõraid. Ja teenindajad arvavad üsna täpselt ära, mida keegi täna tellib või koju kaasa ostab.
Täpi- ja triibukunsti siia ei tule
Gunnar nimetab kohviku hitt-toitudena ,mille pärast siia ka kaugemalt tullakse, seljankat, kala ja guljašš-suppi. Tänavuse uuendusena saab päevasuppi endale ise tõsta ja leiba-kuklit kõrvale võtta. Terve nädala päevapakkumised ja ka tellitavate küpsetiste valik on Tampe kodulehel üleval.
“Kui oma lapsed on väikesed, siis mõtled lastega peredele. Meie suunaks ongi perekesksus, tahame, et siit leiaks maitsvat toitu igas eas inimesed ning siin peetaks oma peod ja peied,” ütleb Gunnar.
“Väike laps ei kannata vahel viit minutitki oodata. Nii sobitasimegi kohviku akna alla joonistamis- ja mängukoha,” lisab Kerti. Ta võrdleb: Haabneeme alevik on vist juba suurem kui Võru linn. Seni on kõik head söögikohad siia ära mahtunud.
“Liiga sarnased kohti, mis seepärast üksteist segaksid, ei olegi. Headus tähendab ka omapära. Vaatame, mida uued toidukohad juurde toovad. Küllap lisame meiegi midagi. Täpi-ja triibukunstiga taldrikul see kodune kohvik kliente aga kindlasti üllatama ei hakka. Toimivat ei või lõhkuda.”
