Hageri kihelkonna eripäraks võib lugeda seda, et teadaolevalt on Hageri kirik ainuke terves Eestis, kus kirik asub ühes ja kirikumõis kuue versta kaugusel teises omavalitsuses. Nimelt asub kirik Hageris Kohila vallas, kirikumõis aga, kus kirikuõpetajad tavaliselt elasid, Rootsivooril Kirikla külas Kernu vallas. On säilinud ajalooline ürik, Tallinna komtuur Johann von der Recke kiri kohalikele mõisnikele, et Hageri kirikule tuleb kinkida maad kirikumõisa ehk pastoraadi ehitamiseks.

Maad, umbes neli hektarit, mõõdeti kirikumõisale kolme mõisa maade ristumiskohal igaühelt üks aaker (aaker oli maalapp, mille üks mees suutis ühe päevaga härjaga üles künda).

Rootsivoori nimi arvatakse olema seotud Karl XII retkega, mil ta oma teekonnal Pärnust Tallinna pärast Kernu kadaka keerdukeeramist Tohisool peatuse teinud ning Tohisoo mõisapreilist Gertrud von Wrangellist Rootsimaa ja Eestimaa kuninganna tahtnud teha, Tallinna peale suundunud.

Märtsikuus, kus lumi veel parajalt sügav, aga kõrgemad kohad juba lumest paljaks sulanud, külastasid kirikumõisa Hageri muuseumi eestvedamisel muuseumi töötajad -allkirjutanu, Sigrid Põld ja koguduse poolt kirikumõisa eluga hästi kursis olev Agu Kaljuste. Silotorni kivimüüril tervitas meid magusasti päikese käes peesitav rästik, esimene sel aastal. Territooriumil karuputkede varte vahel ringi jalutades püüdsime hoomata endiseid aegu ja kohapealseid sündmusi. Leerimaja söestunud palke uurides tuli välja veel mõnigi palki graveeritud-lõigatud nimi. Olgu öeldud, et kaks põlenud palgijuppi on varasematel aastatel jõudnud ka muuseumisse. Leerilaste nimed on palkidesse lõigatud erinevates kirjades-küll gooti tähtedes, küll kirillitsas. Lauluisa Kreutzwaldi nime ei ole senini õnnestunud leida, ehkki me teame, et temagi käis Hageri kirikumõisas leeris.

Kompleks oli kasutusel veel mõnikümmend aastat tagasi, kuid täna on säilinud peahoone ja leerimaja varemed, karjalaudad, kelder. Muud kõrvalhooned ja park on hävinud, varemete ümbrus põlispuude all võsastunud.

Kirikumõis oli nagu mõis ikka, korralik peahoone ja abihooned, et mõis end ära majandaks. Iluaed, tarbeaed, park. Rehi oli eemal, tuleohutuse mõttes. Laudad olid ühendatud müüridega, nii et tekkis kinnine hoov. Vasakpoolses laudas olid lehmad, teine laut oli tööhobuste tall. Lisaks olid seal nii mõisa kui teenijas-konna sead. Samas olid ka ait ja kelder.

Teisel pool härrastemaja, mitte majandushoovis, oli sõiduhobustetall. Ta jäi täpselt muruplatsi äärde, majaukse ette. Tall ja tõllakuur olid ühe katuse all.

Külarahval oli täpselt teada, missugune oli kirikumõisa päevareziim, millal tohtis oma hobusega mõisa akende alt läbi sõita, millal aga pidi valitsema vaikus ning tuli sõita pikemat teed pidi ümber aia.

Leerimajas anti õpetust täiskasvanuikka jõudnud noortele. Et laste koolisaatmine oli kulukas ka teistele ümbruskonna mõisate elanikele, saadeti lapsed kirikumõisasse kooli, kus siis pastoriproua nendega tegeles. Kost, toit ja küte tuli ise kaasa võtta.

Kirikumõisa pargi rajamise au kuulub Ignatiuse väimehele, pastor Carl Johann Kochile, kes asus Hagerisse teenistusse pärast äia surma ja teenis seal 1835-1864.

Tema istutas tamme talli ette ning rajas aia, kus olid pärnaallee, lillepeenrad, kiviktaimlad, lehtla peenramaa taga. Ka suur vaher, mis oma oksi üle maja katuse sirutas, on tema istutatud.

Kochile järgnesid Hörschelmannid, vennad Alexander ja peale tema surma August, kes küll peagi Peterburi ära kutsuti. Alexander Hörschelmanni ja tema abikaasaga on seotud üks kaunis romantiline legend. Nimelt kaotanud noor pastoriproua laudas õlgede maha viskamise käigus oma abielusõrmuse ära. Seda otsitud, kuid tagajärjetult. Alles mitme tunni pärast julenud proua õnnetusest mehele rääkida. Pastor Hörschelmann tõmmanud suure ärritusega ka oma sõrmuse sõrmest ja visanud vihaga õlgedesse - et kui pole proual, pole ka tal tarvis. Sõrmus kukkunud kõlisedes täpselt abikaasa kadunud sõrmuse vastu ja nii nad sealt mõlemad üles leitudki. Sel lool oli õnnelik lõpp. Kuid mitte pastor Hörschelmannil endal. Tema nimelt saanud mõnda aega hiljem söögisaali aknal äikesetormi vaadates piksenoolega pihta, jäänud põdema ning surnud varsti südame seiskumise tõttu.

Järgneb Thomsonite ajajärk 1892-1941. Elu kirikumõisas kihas, Thomsonite peres oli palju lapsi, lisaks leerilapsed, teenijarahvas. Ajad olid vastuolulised ja keerulised. Konstantin Thomsonit on palju kritiseeritud, eriti 1905.aasta sündmuste valguses. Samas on võibolla nii mõnegi sündmusega seoses tarvis hinnanguid ümber vaadata, mitte lasta end kaasa kiskuda nõukogude ajale iseloomulikust mõtteviisist. Inimeste mälestustes oli tegemist humoorika ja lahke kirikuõpetajaga, värvikaid lugusid temast mäletab nii mõnigi memm või taat. Sellest perioodist on olemas saksakeelne perekonna kroonikaraamat, milles kirjapandule tuginedes toimus ka meie väike retk kirikumõisas. Konstantin Thomsoni lahkumisel sai tema mantlipärijaks poeg Helmuth Thomson, kes 1941.aastal Saksamaale lahkus. Viimaseks kirikuõpetajaks, kes kirikumõisas elanud, oli Albert Soosaar.

Pärast tema lahkumist jäi mõisa peahoone tühjaks. Kusagile kõrvalhoonesse tehti kolhoosi kontor. Mõisa söögisaali, ainsasse parketiga saali, pandi aga kitsed elama. Nagu arvasid mõned eakamad talgulised, on parkett rusude all veel täiesti olemas, nii nagu ootas oma aega kirikumõisas kasutusel olnud taldrik, et ükskord Hageri muuseumisse jõuda.

Väljakuulutatud kirikumõisa „Teeme ära!" talgutele 4. mai õhtul tuli parasjagu nii palju rahvast (46 inimest!), et jagus nii risu korjama, oksi kandma, lõket tegema kui ka ajalootundi, mille keskmeks olid mõned Tompsonite perekonna kroonika värvikad lõigud, tagasivaade Baltimaade esimese kunstikooli aegadesse ning kohalike elanike meenutused. Seekord ei olnudki peamine mõte kohta kui prillikivi läikima lüüa, vaid temast rääkida, pilti luua. Teeääred said siiski oksarisust puhtamaks. Koguduse poolt korraldatud supp ja kringel maitsesid imehästi. Aitäh kõigile, kes koristamises ja ajalootunnis kaasa lõid, aitäh koguduserahvale. Heameel on, et rahvas tuli kohale Mõnustest, Kiriklast, Hagerist, Mäliverest, Lohult, Masti külast, Tallinnast, Kiisalt ja Kohilast.

Juba aastaid tagasi kerkis mitmetes aruteludes esile küsimus kirikumõisa kui kultuurikolde au sisse tõstmisest, esiletoomisest. Viimastel aastatel on üldine pilt kohapeal muutunud-mitmed viga saanud põlispuud on maha võetud, aeg-ajalt võsa võetud, kirikumõisa juurde viiv tee aga ääristatud noorte alleepuudega. Soovime neile pikka iga!

Mis edasi saab?
Talgute ajal käidi välja mitmeid mõtteid, mis olgu ka siinkohal ära toodud:
-- õunapuuaia korrastamine, puude ja võsa lõikamine,
-- karuputkede vastu tõrjet tegema,
-- võiks rajada kooskäimiskoha - lõkkeplatsi, WC,
-- paigaldada infotahvel ajaloo tutvustamisega,
-- puhastada peahoone keldritepealne, rajada sinna tugev platvorm, puhkeplats teelistele.
-- kirikumõisaga seonduv vääriks eraldi uurimist

Üheskoos jõuab rohkem.