Teine juhtum on arstkonna kasvatamatuse viga. Kõigil arstidel peaks olema kohustuslik maakonnapraktika, sest maakonnahaiglas käivad asjad hoopis teistmoodi. Arusaamatus tekkis sellepärast, et patsiendiga tegeles keskuse arst, Tartu ülikooli kliinikumist.
Kohalik arst oleks patsiendi kohe Tallinnasse saatnud - see on tavaline praktika, juba inimese närvisüsteemi huvides. Tallinnas ei tehta öösel ultraheli. Tallinna arstid esmalt vaatavad ja jälgivad. Kui on tarvis, tehakse kohe lõikus. Meie ei saa endale vaatamist ja jälgimist lubada, sest siin ei ole psühholoogiliselt kindel tunne lamada - ei saa kohe teha lõikust, kui tarvis on. Sellepärast saadame haige kohe edasi, kindlustunde pärast. See oli aga Tartu arst, kes käitus, nagu ta oleks suures haiglas käitunud: hakkas kohapeal ootama, jälgima."

Kas arstid, kes tegelesid eelnimetatud juhtumitega, said karistada?

"Karistus oleneb sellest, millega on tegemist. Lärm ajakirjanduses on iseenesest juba väga karistav. Need arstid tunnevad ennast praegu kehvasti - nii, et vähe ei ole. Kui inimesed ründavad arste, siis nad arvavad, et arstid on justkui tundetud ja väga rumalad.

Näiteks selles juhtumis kirjutas isa: „Olge siis hooldushaigla, kui oma taset ei tunne."

Mitte ainult see konkreetne arst või arstid, kes tulevad Tallinnast või Tartust, vaid kõik need, kes üldse asjasse ei puutu ja kelle tööd ja töökohta solvatakse - väga, väga ruineerivalt mõjub neile. Nad on ka inimesed. Paljud arstid on sellepärast ka ära läinud. Eestimaa kliima on väga ebatervislik - mujal ei ole nii vaenulik suhtumine."

Loe pikemalt Lääne Elust.