Haimre rahvamajas meenutati metsavendi
Martin on Vigala kandi mees, praegu ka sealne volikogu esimees, kes ühtlasi töötab Okupatsioonide muuseumis teaduri-kuraatorina. Martin on põhjalikumalt uurinud just Relvastatud Võitluse Liidu tegevust ning püüdeid korraldada metsavendade üle-eestilist organiseeritud vastupanu.
Kuulajaid oli kogunenud kolmekümne ringis. Nende seas olid ka mõned nooremad inimesed, pea pool vastsest Märjamaa naiskodukaitse jaoskonnast ning ka mõned noored kotkad. Oli rõõm näha, et metsavendluse teema inimesi huvitab ja kaasa mõtlema paneb.
Martinit on viimasel ajal sageli kutsutud erinevatele üritustele, koolidesse ja konverentsidele metsavendlusest kõnelema. Eelmisel päevalgi esines ta Pärnu-Jaagupis Ertsma punkrilahingule pühendatud mälestuspäeval.
Kõne all oli metsavendlus üldiselt, selle termini kujunemislugu ning metsavendluse erinevad perioodid. II maailmasõja keerises oli metsavendlus esialgu valdavalt mobilistatsiooni ja repressioonide eest pagemine ning iseenese varjamine.
Hiljem, pärast sõda oli tegu ikkagi ideelise võitlusega ning hiljem ka kättemaksuga oma lähedastele tehtud kannatuste eest. Kuigi Nõukogude ajal suhtuti ametlikult metsavendadesse kui bandiitidesse ja röövlitesse, kes ka tavainimesi ilma põhjuseta kimbutasid, siis tegelikult tuleb sellisel juhul iga üksikjuhtumit eraldi vaadelda ning reeglina polnud asi üldse nii, vaid see inimene oli siis ikka millegagi hakkama saanud (punkri või abistaja reetnud vms).
Metsavendluse uurimine ongi sageli tundlik teema, sest puudutab tänagi paljusid inimesi isiklikult, kelle sugulased või tuttavad on olnud kas metsavennad või nende vastaspoolel. Eesti Endiste Metsavendade Liidul on liikmeid ca 30 ringis, kuid tegelikku praeguseks elus olevate metsavendade täpset arvu ei oska keegi öelda. Kui küsida metsavendluse uurimisseisu kohta ajaloolase vaatevinklist, siis Andrelleri sõnul ei ole seis väga hea, kuna uurijaid on käputäis, kuid materjali palju.
Põnev oli kuulda metsavennaelu olme ja punkrielu kohta, milliseid käepäraseid vahendeid kasutati ehitamiseks, milline oli punkrite sisustus, kust ja kuidas toitu hangiti ja säilitati.
Pikki päevi ja suisa aastaid metsas elades ja ennast varjates tuli pingelises olukorras siiski püüda tervet mõistust säilitada. Selleks oli metsavendadel mitmeid erinevaid viise. Tänapäeva inimesele, eriti õpilastele võib tunduda üllatav, et metsavennad punkrites muuhulgas ka geomeetria õppimisega tegelesid - see on tegevus, mis suurt keskendumist ja pühendumist nõuab, mõtet erksana hoiab ning sunnib hetkekski ümbritseva unustama. Elu metsas ei olnud vaid robin-hoodilik ja kangelaslik seiklus.
Martin Andrelleril oli kuulajatele palve - kui kellelgi on teateid või vihjeid Märjamaa ümbruskonnas asuvate võimalike punkrite ja eriti just metsavendade ühishaudade asukohtade kohta, siis sellest temale kindlasti teada anda. Ühishaudu võib Märjamaa kandis oletada, kuna Märjamaa julgeolekumajja toodi tuvastamiseks langenud metsavendi ka ümberkaudsetest piirkondadest, mh Vigala poolt.
Metsavendade põrmud väärivad ühishaudadest väärikat ümbermatmist ning igal inimesel on õigus paigale, kus oma langenud lähedasi mälestada. Kui lugejatelgi on vihjeid või legende selliste ühishaudade asukohtadest, siis võib Martin Andrelleriga ühendust võtta e-maili aadressil: martin@okupatsioon.ee.
Võib ju küsida, nagu esineja retooriliselt tegigi, miks üldse on oluline metsavendi mäletada, neist rääkida ja nende mälestust austada? Sisuliselt nad ju oma peamistes eesmärkides ebaõnnestusid, nende lootused varisesid põrmu ja võitlus hääbus. Nad ei saavutanud oma eesmärki, Eesti ei vabanenud okupatsioonist, Lääneriigid ei tõtanud meile appi, valget laeva ei tulnudki...
Ka 1949. a märtsiküüditamist ei suutnud metsavennad ära hoida, kuigi sellise suuraktsiooni tulekut aimati ette, kuid paraku ei eksisteerinud selleks hetkeks ülemaalist vastupanuvõrgustikku ning koordineeritud tegevust.
„Me teame nüüd, kuhu see tee viib, kuid me läheme lõpuni!" - nii kõlas vene rahvusest RVLi metsavenna Viktor Rumjantsevi kurb ja fataalne tõdemus peale ohvriterohket lahingut ebavõrdse vastasega. Kangelaslik oli nende meeste meelekindlus, millega saatusele vastu mindi. „Parem surm siin kui Siberis!"
Kõige olulisem ongi just eelkõige metsavendluse ideeline ja psühholoogiline mõju, mida metsavendade tegevus jättis eesti rahva teadvusse - et keegi üldse oli nii julge ja hakkas vastu! Hea ja tähtis oli teada ja tunda, et eesti rahvas tervikuna ei alistunud täiesti ilma vastupanuta. Legendid metsavendade tegevustest ja vaprast vastuhakkamisest võimudele levisid ja paisusid rahva suus ning andsid kõneainet ja lohutust ka sügaval stagnaajalgi.
Väga hästi sobib seda iseloomustama lõik Eesti Ajaloomuuseumi teaduri Mati Mandeli uurimusest ühest kõige legendaarsemast Eesti metsavennast, Hirmus Antsust: „... Ja mitu inimest räägib, et Hirmus-Ants on tagasi. Seletati seda asja nii, et kuna talle ei õnnestunud tuvastada seda veresüüd, siis antud talle 25+5. Istus selle aja ära, aga talle ei antud elamisluba Eestis, et pidavat elama Lätis, aga nüüd olla ta oma tegutsemismaadele tagasi tulnud.
Ja mitu vanemat inimest väitsid, et nemad nägid ja tundsid ta ära. See oli venestamisaja algus ja eks rahva lootused olid jälle seotud Hirmus-Antsuga."
Ürituse korraldas MTÜ Haimre Kultuuriselts, kes esindab 16 küla, mis jäävad endise Tasuja kolhoosi piirkonda. MTÜl on edaspidigi plaanis korraldada harivaid ja silmaringi laiendavaid kohtumisõhtuid ning meie tegevusega võivad siitkandi inimesed julgesti kaasa lüüa, seda nii seltsi liikmeks astudes kui üritustel osaledes. Põnevate uute kohtumisteni!
