Lugesin veelkord raamatu eessõna. Tsiteerin: „Raamat annab ülevaate Eestis kuni 1940. a ehitatud koolimajadest. Siin esindatud hoonete käekäik iseloomustab Eesti vanade koolimajade saatust laiemalt. Üle kolmandiku neist on hävinud või seisab kasutuseta, umbkaudu kolmandiku funktsioon on muutunud, kuid ülejäänud on need õnnelikud paigad, kus koolilaste kilked kajavad tänaseni.“

Ma ei suuda olla mitteirooniline: „koolilaste kilgete“ asemel on „asotsiaalsed hõiked“ ning üks osa koolimaju on üldse raamatust välja jäänud. Oleks võinud märkida, et oli (on!) terve rida koolimaju, mis kahjuks siia raamatukaante vahele pole mahtunud. Pealegi on meie valla territooriumil olnud veel 3 (!) kooli, millest on kahjuks alles jupike vundamenti, heal juhul mõni fotojäädvustus, aga kindlasti helged mälestused veel elus olevate inimeste hinges. Loomulikult ei kajastu ka need kolm  kooli seal raamatus, aga sellest saan ma juba aru.

Miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et ma ei taha sama saatust hoonele, mis ei ole veel lootusetult hukas. Meie valla vana koolimaja alustas tegevust 1903, suleti üheksakümnendate keskel ja nüüd seisab tühjalt. Kahekorde kena puithoone, mis laguneb.

Koolimajal on uus omanik, aga tema plaane iseloomustab seinale löödud kapitalistliku ühiskonna „taies“:  tekst „Müüa“ ja all telefoninumber. Kas kirjutan selle numbri, et keegi saaks (kellel veel suurem mure, kui mul) ärimehele helistada ja „suu puhtaks rääkida“?

Ei, ma ei taha lahmida ja minna ajaloos tagasi, otsimaks süüdlasi, miks on selline olukord: majal on omanik, aga seal ei toimu midagi. Mina lähenen asjale emotsionaalselt, aga saan ka uuest omanikust aru - kui ikka pole äriplaani, milles seisaks vana maja renoveerimine, mingi funktsiooni leidmine ja seejuures veel kasumi teenimine, siis tulebki kinnisvara maha müüa.

Meie vallas oli rahvamaja, selle kooli lähedal, seda ei ole ka üle kümne aasta juba (seisis ja seisis, loodus räsis seda ja lõpuks lammutati). Ma näen, et koolimaja tabab sama saatus. Aga siin on inimeste lapsepõlv ja mälestused!

Minu esimene samm on tehtud: olen kirjutanud sellest, mis hingel on. Kas see viib edasi ka järgmiste sammudeni, ma ei tea, kuid on tekkinud mitmed optimismi sisaldavad mõtted.

Valla ja asula konkreetseid andmeid ei kirjuta ma teadlikult: alltekstina on siin nii ehk naa „süüdlaste otsimine“. Siin tekstis on faktid, mille alusel on asjast tõsiselt huvitatul võimalik kindlaks teha, millisest külast ja vallast on jutt.

Püüan olla optimist ja tunda rõõmu, et „klaas on pooltäis, mitte tühi“. Nimelt: kui loo alguses mainitud raamat oleks sisaldanud koolimaja, mille saatus mulle nii väga korda läheb, oleks see kindlasti mind „magusalt uinutanud“ ja antud kirjatükki poleks sündinud.

Otsin ülesse vanad koolivennad ja loodetavasti leian mõttekaaslasi, et „koolimajapäästmisprojektiga“ edasi minna.

Lõpetuseks meenus mulle üks juhtum: kohtusin paar aastat tagasi lapsepõlvesõbraga, kes elab välismaal ja oli sünnikandis läbisõidul. Me polnud kohtunud veerand sajandit. Ma rääkisin juba siis ääri-veeri antud teemal ja ta võttis emotsionaalselt vedu: „Davai lendame valda peale - klattigu see jama ära!“. Lõin põnnama tookord ja see oli viga.