Hallpead austa, kulupead kummarda
Oli see ju ühe tänaseks eksisteerimise lõpetanud koloss-riigi tekkimisele eelnenud pöördelise sündmuse toimumise aasta. Toimus nn Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Sai seda kooliajal palju õpitud, nämmutatud, eksamitel vastatud. Kõik see kuulus tolleaegse ajupesu raamidesse. Aga tänaseks on sellest möödunud palju aastaid, suurriik lõpetanud eksisteerimise ja meie väike riigike ka juba parasjagu eksisteerinud. Ja siis, kui kellegi sünniaeg kuulub sinna aega või selle lähedusse, siis ma alati mõtlen hardusega, et selle inimese eluiga on aukartust äratav. Pikk-pikk elu on selja taga, läbi on tulnud elada kõik pöördelised sündmused meie rahva elus. Juba mitmeid põlvkondi on pidanud neid sündmusi õppima ajalootundides, mida meie hallpead on ise läbi elanud.
Igas vallalehe numbris on õnnitlusi eakamatele sünnipäevalastele. Harva on nende hulgas väga eakaid. Aga veebruarikuul koguni kaks. Lisaksin siia ka kolmanda, kelle sünnipäev oli eelmisel kuul. Arvan, et nad vääriksid lausa personaalsemat õnnitlust laiemas ringis. Nii valisingi välja naised, kelle sünniaasta kaugemal kui 1920. Mehi polnud valida. Selline on kahjuks olukord. Nägin pisut vaeva, et nendega või nende lähedastega ühendust võtta ja nüüd tutvustan seda teilegi.
Leida Martin, sündinud 27. 02 1913. Haritud ja aktiivse inimesena kuulus ta oma nooruses Kursi Haridusseltsi juhatusse. Tol ajal juhtis see selts valla haridus- ja kultuurielu. Ka oli tegev naiskodukaitses. Palgatööd tegi koduse vennapere abistamise kõrvalt kolhoosis algaastaist raamatupidajana. Sellelt töölt siirdus ta ka pensionile. Praegu elab Lustivere Hooldekodus. Kaitseliitlaste pildil on Leida Martin vasakult esimene.
Anette Prigo, sündinud 2. 02 1917. Anette abiellus Utsalisse 1941. a metsatöödele saadetuna Arnold Prigoga, kes oli terve elu seotud metsaga. Seetõttu tuli perega ka elada erinevates kohtades nagu Altmetsas ja Tubakal. Peresse sündisid lapsed Enn, Heli, Väino ja Ülo. Tänaseks on lapselapsi 10 ja ka lapselapselapsi. Ema Anette oli kodune ja aitas jõudumööda abikaasat metsatöödel. Pidas aga loomi, millest tuli perele peamine elatis, sest metsavahtidele maksti tollal väga väikest palka. Oli mitu lehma, toodeti-müüdi põrsaid. Peres pandi tööle ka väikesed lapsed, koju neid järelvalveta ei jäetud. Anette mäletab, kuidas ta ostis Puurmani poest 4 väikest kirvest ja lapsed kraavikaldaid võsast puhastaks raiusid. Anette on praegugi liikuv, rõõmus ja hakkaja. Ei söö sealiha, elab rohkem piimatoitudel ja veidi kasutab ka loomaliha. Talveraskuste eest pääsemiseks elab tütar Heli peres Muhumaal. Soovitab seal noortel hakata talus ka lehma pidama. See olevat väga lihtne. Kui sinna väimees Karlo Paadile helistasin ja pärisin, kuidas Anette elab, vastas Karlo lõbusalt: „Hästi, praegugi istuvad põrandal kaks Anettet ja mängivad palli”. Heli-Karlo tütre Kaire lapsed on parasjagu Muhus vanavanematel külas.
19. jaanuaril 1916 sündinud Domnika Pelisaart teatakse sellest ajast, kui ta lasterikka pere emana asus Setumaalt Puurmanisse elama. Nüüd lapsed suured ja mõned neist juba lahkunudki, aga väikesekasvuline ema Domnika on tubli.
Leili Kukk, kes on sündinud 20.02.1921, elab Pikknurmes oma sünnikodus. Nüüd võimaldab kolhoosis teenitud lüpsjapension elada tütarde hoole ja armastuse all kenasti. Leili saab talvel ka maja kütmisega hakkama. Käsitöö tegemine on nüüdseks asendunud ajalehte-ajakirjade lugemise ja TV vaatamisega. Toitu teeb ta endale laste toodud toiduainetest ise. Igal päeval on kaks kindlat kõnetundi telefonil. Ja ta ütleb end eluga rahul olevat. Sellise tervisega võivat elada. Küllatulijatelt ootab ta vahetevahel maiasmokana kostiks kommi.
Palju õnne ja tervist kõigile!
