Hannes Reinomägi: “Eredaid mälestusi on tegelikult palju”

Veidi üle 18 aasta Kaiteliidu vabatahtliku liikmena tegutsenud ja hiljaaegu Viru maleva noorteinstruktori ametikohalt pensionile suundunud Hannes Reinomägi ei jää loorberitele puhkama. Kus oskusi ja jõud üle käib või abi vaja, seal ta kindlasti ka endiselt tegutsemas on.

Kuidas sai sinust organisatsiooni liige?

Minust sai kaitseliitlane Tapa malevkonna loomise esimesel koosolekul 6. juunil 1990. Põhilisteks kutsujateks olid minu kunagised töökaaslased autobaasist: garaažimehaanik ja minu sõiduõpetaja autokoolist hr Arend Pikkoja, Villu Randver ning Jaan Viktor kodanike komitee aktiivse tegelasena. Tegelikult tegevliikme avalduse allkirjastasin aga alles 1. märtsil 1994. Sellise suure ajavahe tekitajaks olid kokku tulnud kaaslinlased ja nende reputatsioon minu silmis tollel ajal. Aeg oli aga selleks ajaks selekteerinud tegelikud kaitseliitlased niisama au ja uhkust otsinutest. Kaitseliidu asutaja Tapal Boris Krõlov, kui raudteelane, polnud minu jaoks samuti tundmatu inimene, kuna olin vedurijuhist isa seltsis veduridepoos väikesest peast väga paljudega tuttav. Ma olin väga aktiivne Eesti Laskurliidu kohtunik tollel ajal ning ajalugu tundus korduma - ilma Kaitseliiduta ei ole Eesti Laskurliidul tulevikku. Nii saigi lõpuks kinnitatud soov saada kaitseliitlaseks.

Kuidas on sinu karjäär selles organisatsioonis kulgenud?

Karjäär algusaastatel oli tegelikult tormiline ja minu jaoks väga väljakutsuv. Minu heast sõbrast klassivend on ütelnud, et kui tervis oleks lubanud, oleks minust pidanud ohvitser saama. Tegelikkuses ei käinud ma aega teenimas vene sõjaväes ja võin ütelda, et ei tea midagi „dedovšinast".

Juba augustikuus 1994 määrati mind jao vanemlaskuriks ja umbes samast ajast valiti ka malevkonna juhatuse sekretäriks. 14. veebruaril 1995. aastal määras malevapealik mind Tapa sisekaitserühma pealikuks. Väga tähtsaks daatumiks minu karjääris oli ka sama aasta juuni kuus toimunud KL propagandapealike seminar Tallinnas, kuhu mind saadeti maleva esindajana.

Aastal 2000 maleva esindajate kogul valiti mind maleva juhatuse liikmeks. 5. detsembrist 2001 on registreeritud ametlik KL ülema käskkiri maleva propagandapealikuks määramise kohta. Juunis 2002 olin ajutiselt vastloodud valverühmas valvuriks ja järgmise aasta teisest veebruarist sai minust valverühma liige.

Järgmine tähtis kuupäev minu töömehe ja kaitseliitlase karjääris on 2. jaanuar 2006, kui minust sai noorteinstruktor Viru malevas. Selle põhjuseks ei olnud mitte minu suur soov noortega tegeleda, vaid tollase malevapealiku kpt Lembit Kerve arvates võimalus propagandapealikuna olla staabis käepärast hetkel, kui toimub staabis mõni tähtis sündmus või oluline kohtumine külalistega, mida oleks vaja jäädvustada ja kajastada ning kindlasti ka soodsamad palgatingimused.

Selline ongi lühidalt minu karjääriredel, mis tegelikus elus on väga palju värvikam õnnestumistest paljude ürituste ja sündmuste keerises Viru malevas.

Millised on sinu eredaimad mälestused Viru malevast tervikuna ja NK Viru malevast (millised õppused, üritused või naljakad juhtumised)?

Eredaid mälestusi on tegelikult palju ja mingit pingerida on teinud ja teeb vist ka tulevikus minu jaoks aeg. Tapa malevkonna lipu tegemine ja õnnistamine ning esimene KL ülema tänukiri veebruaris 1995, Kaitseliidu päevadel 1995 Viru maleva II koht ja laskmise individuaalne esikoht, Tapa malevkonnaga maleva suvepäevade korraldamine Rutja rannas, maleva laskmise meistrivõistluste traditsiooni juurdumine praegusel kujul, KL klassimärkide süsteemi taastamine ja käivitamine meie malevas, USA armee koolitusprogrammi läbimine Ameerikas armee reservi avalike suhete üksustes 2000. aasta mais. Baltic Eagle 2002, Kevadtorm 2003 ja 2008 ja sellele järgnenud CIMIC töö Kevadtorm 2009 ning 2012.

Koomilise episoodina on mällu sööbinud 1995. aasta Kaitseliidu päevade takistusriba läbimine. Kogu võistlusrühm pidi selle läbima aja peale koos lisaraskustena tassitud miinide ja padrunikastidega.

Kunda jõumeeste jagu tegi väga hea plaani - raskemate kandamitega ja füüsiliselt nõrgemad rühma etteotsa ja start. Minul oli ka midagi tassida, vist tankitõrjemiin ja ma olin esimeste seas alustaja. Kuid vast kolmandiku raja läbimise järel olid enamus minust mööda läinud ja keegi võttis ka miini endaga kaasa. Kuid viimase järgi finišis võeti aeg ja paljud nooremad viisid oma kandami üle finišijoone ja tulid appi viimastele nende raskust kandma. Minule kui viimasele jõudsid appi kaks kundakat ning tõstsid kahelt poolt kaenla alt peaaegu õhku ja nii viimased paarkümmend meetrit me kolmekesi „lendasimegi" üle lõpujoone. Pealtvaatajad said ikka kõva kõhutäie naerda, aga meie võistkonna aeg oli parematega konkurentsis.

Kuidas on Noorte Kotkaste Viru malev läbi ajaloo sinu arvates muutunud? Mis on muutunud (nii paremaks kui halvemaks) liikmeksoleku ajal?

Noorte kotkastega malevas on minul vist kogu aeg kokkupuude olnud tänu laskevõistlustele. Kuna NK malevapealikud on olnud lasketreener Feliks Suits ja maleva sidepealik Andres Keis ning õhkrelvadest laskmine ka alati populaarne tegevus, siis võistlusteeelsed treeningud ja võistlustel käimine oli minu ülesandeks. Ja viimaseks ei ole Viru maleva poisid kunagi jäänud - tublidust ja järjekindlust on jagunud piisavalt. Enamusest poistest on saanud aktiivsed kaitseliitlased ja mina sain tunnustuseks Aitaja märgi 2005. aasta mais. NK Viru malev on kogu aeg muutustes, nagu kogu meid ümbritsev elugi. Ilmselt head ja püsivad rühmapealikud suudavad oma poisse hoida kogu aeg „eesliinil", nagu Vasta ja Kunda rühmad. Teistel on aktiivsed liidrid alati „pildil", kuid alles nende välja kasvades saavad nooremad uue põlvkonnana suurema hoo sisse. Nii see elu rühmades tundub tõusude ja mõõnadena kulgevat. Loodan, et selle aasta eesmärk NK ajalugu talletada annab võimaluse hinnata objektiivsemalt toimuvaid protsesse maleva noorkotkaste tegevuses.

Mida noortega tegelemine Sulle pakkus?

Noortega tegelemine oli mulle tore periood minu töömeheteel ja andis kindlasti tohutu kogemuse sellise palgatööna. Ma olen varemalt mitmel korral olnud meistri ehk keskastmejuhi ametites, kuid nüüd oli kõik väga suure erinevusega. Juhtida tuli läbi väikese hulga vabatahtlike suurt hulka noori, kellele ei sobi rutiin ja üksluisus. Kui näiteks „Kaitse end ja aita teist" programmis õpetad igal aastal ühte ja sama, aga lapsed on igal aastal uued, siis samad noorkotkad on meiega igal aastal ja tegevus peab säilitama uudsuse.

Mina ei kasutaks sõna „ekstreemsus" noorkotkaste tegevuses. Elu meie ümber ei ole ekstreemsport või meelelahutus ja Kaitseliit on võtnud ülesandeks aidata kasvatada noori ja kindlasti isamaalises vaimus, sest viimast on meie ümber ikka suhteliselt vähem ja vähem. Aga ainult mammona teenimisega inimene elus õnnelikuks ei saa.

Millised on need oskused või omadused, mis heal noortejuhil kindlasti olemas peavad olema noori juhtides? Ja millised soovitused annad kaasa Lembit Kerovile?

Lembit on elukogenud inimene paljudes valdkondades, mis uuel töökohal marjaks ära kuluvad, nagu ütleb vanarahvas. Ma olin meeldivalt üllatunud kui Lembit mõni aeg tagasi ütles, et ma tahaks Kadrinas ka õla alla panna noortega tegelemisele. Teades tema töökoormust, pidi see soov olema tõeline kutsumus ja vajadus just nimelt nüüd ja siin oma abi pakkuda.

Kaitseliit on ka selline hea organisatsioon, kus minul ei ole olnud vajadust kasutada ühe eduka nõukaaegse kolhoosiseimehe nõuannet - kui sind uksest välja visatakse, roni kohe aknast tagasi ja sisse mine oma ideega, välja tule ülema ideega - siis saavutad alati oma tahtmise. Vaja on leida võti oma kujutletavate alluvate - noortejuhtide hinge ning suuta tegutseda nendega ühel lainel. Kui see õnnestub, õnnestuvad kõik soovid ja plaanid. Ma arvan Lembitut olevat leidnud juba õige viisi võlumaks naeratuse oma uue ametikaaslase Aive Otti näole. Tänu eriliselt heale koostööle ja vastastikusele arusaamisele Aivega oli minu töö võrratult kerge ning vähemalt sama jätkumist soovin Lembitulegi.

Küsitles Kristel Kitsing, Viru maleva teavituspealik