Harju maavanema pandud kivi Pirita lõppu ei tähista
Oli 2013. aasta täiesti keskpäraselt jahe oktoobripäev, kui Harju maavanem Ülle Rajasalu ligi 1,4 miljonit eurot maksnud Pirita tervisespordihoone avamisele jõudis. Lugedes maavanema enda sõnu, kus ta ütleb, et viimane suurem investeering oli Piritale aastal 2005, võiks aga mõelda, et 1,4 miljonit eurot pole kas märkimisväärt või on tegemist valikulisi mäluga. Linnaosa arendamine ei lõppenud 2005. aastal maavanema sümboolse nurgakivi panekuga sotsiaalkeskusele.
Kümne aasta jooksul on Pirita elanikkond kasvanud rohkem kui 7000 inimese võrra ja praegu nimetab Piritat enda koduks üle 17500 inimese. Loomulikult tähendab see seda, et inimeste arvu kasvuga tuleb ka linnaosas pakutavatesse võimalustesse panustada. Lisaks sellele, et korras tuleb hoida teed, valgustus ja vesi peab kraanist voolama, on vajalikud ka lasteaia- ja koolikohad, vaba aja veetmise võimalused, hea elukeskkond. Tõsi, nii nagu Tallinn, ei saa ka ükski linnaosa kunagi valmis ning tööpõld on lai, kuid samm-sammult astume igal aastal edasi.
Aeg läheb küll kiiresti ja asjad ununevad, kuid pärast 2005. aastat jõudis Pirital lõpuni linnaosa kanaliseerimine, rekonstrueeriti Rummu tee, Ecolandi ristmik,, Randvere tee, Pärnamäe, Ranna tee, valmis Pirita tervisespordihoone ja Lillepi park, koos Tallinna suurima rulluisurajaga. Juurde on tulnud Padriku lasteaed ja moodullasteaiad, Merivälja kool on saanud uued klassiruumid ja võimla. Juurde on lisatud nr 6 ühistranspordiliin ning arendatud kergliiklusteede võrgustikku. Pidevalt on arendatud edasi nüüdseks sinilipuga austatud Pirita randa jne. Ainuüksi sel aastal on Piritale erinevate projektidega seoses panustatud rohkem kui 1,5 miljonit eurot. Valminud on Pärnamäe jäätmejaam, ehitatud kõnniteid, arendatud kooli taristut, rekonstrueeritud Muuga tee jne. Järgmisel aastal valmib Rummu tee tunnel ning jõuab lõpule Merivälja kooli juurdeehitus, mille maksumus on ligi 2,3 miljonit eurot. Vabandan, kui midagi jääb mainimata, sest eks mõni asi läheb selle 10 aastaga ikka meelest ära.
Neid panuseid ei maksa otsida aga vaid linnaosavalitsuse eelarvest. Tallinna linnal on lisaks linnaosavalitsustele erinevad ametid, kes hooldavad teid, panevad bussid liikuma, kujundavad haridusmaastikku, kaitsevad meie ühist keskkonda jne. Usun, et endisele linnaosa vanemale ei pea ma Tallinna linna toimimist lähemalt selgitama. Küll aga satume probleemi ette siis, kui võtta sõnasabast kinni maavanema pakutust, et linnaosad võiksid hoopis valdadega ühineda, mitte vastupidi.
Kuidas korraldada bussiliiklus, vee ja kanalisatsiooni toimimine, hariduse andmine ja kõik muud küsimused, mis selliste omavalitsuste tegemisel üles kerkivad? Igale sellisele omavalitsusele võib ju teha eraldi ametid, palgata spetsialistid ja omad eelarved, kuid kas see ka mingit kasu annaks, on hoopis olulisem küsimus. Lisaks tuleb arvestada sellega, et Tallinn oma valdadega on vägagi kokkusulanud tegelikult juba niikuinii. Hommikusel Pirita teel ei ole kesklinna suunal ainult piritalaste autod, vaid väga suure osa moodustavad Viimsi elanikud. Tallinnas käivad teistegi lähivaldade elanikud tööl, ostlemas ning vaba aega veetmas, kasutades seejuures näiteks linna teid-tänavaid ja ühistransporti, mis tuleks siis mitme eraldi omavalitsuse peale vähemalt sama hästi toimima saada kui praegu.
Jääb kahjuks selgusetuks sellise maavanema mõtte kasutegur peale selle, et Reformierakond saaks võib-olla mõnesse uude volikogusse rohkem volinikukohti. Kõikide miinuste juures ei ole see kahjuks väga suur ja tasakaalustav pluss. Lisaks minule selgusetuks jäänud positiivsetele asjadele Tallinna tükeldamises, tekkis mul küsimus ka ajaloo kohta: millal tegutsesid Pirita ja Merivälja omavalitsused?
