Heinrich Otsa käsikiri on nüüd Velise kodulehel
Ta oli seadnud kokku Heinrichi käsikirjalised (käsikiri oli trükitud kirjutusmasinal ühe sõrmega, kuna Heinrich oli viimased eluaastad ühepoolselt halvatud) materjalid ning need arvutisse trükkinud. Oma eluloo kirjutamise ajendiks oli soov, et ehk hakkavad suguvõsa järeltulijad kunagi huvi tundma oma esivanemate vastu.
Heinrich Ots sündis 21. juunil 1906. aastal Läänemaal Märjamaa kihelkonnas Haimre vallas Orgita-Suurküla külas Matsu talus. Hiljem asus pere elama Vigala kihelkonda Päärdusse - Vene küla Sepa tallu. Kustumatu jälje on entusialstik mees jätnud võrdselt mõlema kihelkonna kultuurilukku, kuna just Heinrich Ots on enne sõda lugematutel fotodel jäädvustanud siinse paikkonna inimesi ja vaatamisväärsusi.
Kõik tema fotod on signeeritud. Kõik oma teadmised on ta omandanud praktiliste tegevuste kaudu. 1934. aastast töötas Heinrich Ots Märjamaal, kus tal oli väike mehaanikatöökoda.
1944. aasta septembris tegi tolleaegne Märjamaa politseikomissar Eugen Nõu (kirjanik Enn Nõu onu) Heinrich Otsale ettepaneku siinse politseikomissariaadi personal ja nende perekonnad autoga Haapsallu Rohuküla sadamasse toimetada. Tänutäheks pakkus Heinrichile koos tema kihlatud pruudiga kohta paadis.
Otsustada tuli kiirelt, saatuse tahtel lahkus Heinrich üksi. Me võime vaid ette kujutada, mida see tähendas tollal 38-aastasele mehele, kes pidi jätma maha oma armastatu, lähedased ning kodumaa. Detailsemalt saab 1944. aasta põgenemisest lugeda Rootsi Eesti Päevalehest 1984. aasta numbrite 78-79 vahendusel.
Heinrich Ots jäi elu lõpuni poissmeheks. Tema töökus, tehnikateadmised, galantsus ning keskmisest suurem intelligentsus aitasid teda kaugel võõrsil hakkama saada. Veel vanuigi, 74aastasena võttis ta ette koolitee ning asus õppima samaaegselt nii Nacka täiskasvanute kui ka Stockholmi eesti gümnaasiumis. Heinrich Otsa käsikiri kannab pealkirja „Minu elulugu", mida see üldjoontes ongi, laiendatuna detailsete mälestuste ja meenutustega möödunust.
Rootsis elades jätkus Heinrichi fotograafiakirg. Juba vanas eas jäädvustas ta kollektsioneerimise eesmärgil Stockholmi vaatamisväärsusi - sealseid kirikuid ning mälestussambaid. Kahjuks hävis tema oma kätega ehitatud maja tules ning seejärel oli aastaid mehe eluasemeks vana kaubik.
Siis tabas meest insult, mille tagajärjel jäi Heinrich ühepoolselt halvatuks. Nüüd paigutas vald mehe hooldekodusse. Ent ka see ei takistanud seiklushimulist meest 1980-ndate keskel ette võtmast reisi Eestisse. Kirgliku tehnikamehena oli tal automaatkäigukastiga invaliidisõiduk, millega ta Viiburi kaudu Eestis sugulasi külastamas käis.
Heinrich Ots suri 29. detsembril 1991 Rootsis Nacka vanadekodus.
Tänu kodanukualgatusele on käsikiri huvilistele kättesaadav Velise piirkonna ajalugu käsitleval kodulehel.
