Helenduvad kassisilmad, triibulised sebrad - meie laste sõbrad
Projekti eesmärgiks oli selgitada lastele helkuri vajalikkust pimedal ajal ja kinnistada oskust ohutult liigelda.
Projekti raames toimus mitmeid põnevaid tegevusi. Ühel kaunil varasügisesel laupäeval kogunes meie maja õpetajate pere lasteaeda, et üheskoos oma teadmisi ning oskusi lastele liikluskasvatuse jagamise alal täiendada. Kinnistusid olemasolevad tõed, mitmed neist uue vaatenurga alt, samas leidsime mitmeid uusi nippe, kuidas teemat põnevamalt lasteni viia. Mängisime ise paberist nukkude ja autodega ning veendumaks, et kiiver kukkumisel tõesti jalgratturi pead kaitseb, tegime katset minikiivri ja toore munaga. Käisime lasteaia õuel uurimas, kui palju on väike laps autode tagant nähtav ning missugune paistab maailm lapse silmade kõrguselt. Vaatasime videofilme ja arutlesime rühmatöös probleemide üle. Kõige selle eest täname väga head lektorit Urve Sellenbergi. Koolitusele järgnevatel päevadel saime õpitut koheselt praktikasse rakendada.
Septembri alguses korraldasime lasteaias helkurite ja helkurpaeltega riiete kandmise kontrolli. See näitas, et lasteaias polnud veel ühtki last, kellel oleks olnud helkur, riietel oli helkurpaelu 44% lastest. Uurisime koos lastega pimedas keldris, kuidas helkur toimib. See oli põnev katse ja jäi lastele meelde. Õpetaja Ursula tõi lasteaeda oma kassi. Kindlasti on iga autojuht pimeduses autotulede valgusvihus helkivaid kassisilmi märganud. Sama situatsiooni püüdsime tekitada ka lastele. Kass tõi lasteaeda palju elevust ning hiljem meisterdatud ja joonistatud kasse rühmade seintele. Neil kõigil oli üks ühine omadus – nende silmad helkisid! Küll on kassil julge pimedas liikuda, temal on helkur alati kaasas, arvasid lapsed. Korraldasime lasteaias ka helkurite näituse. Uurisime ja katsetasime koos lastega, mis värvi ja millisest materjalist helkurid „töötavad” paremini ja milliseid ei tasuks üldse kanda. Projekti lõpus oli helkur 19% lastest, helkurpaelu oli 69% lastest. Vanemad põhjendasid helkuri mittekasutamist sellega, et pime aega pole veel saabunud , helkurpaelad on talveriiete küljes ja lapsed kaotavad tihti helkureid. Selleks, et koheselt saabuvaks pimedaks ajaks igal midrimaalasel ikka helkur oleks, tegeleme selle teemaga lasteaias edasi.
Lõuna Regionaalselt Maanteeametilt oleme lasteaeda saanud mitmeid põnevaid liiklusteemalisi täringumänge, puslesid, memoriine. Terve kuu vältel mängisime nendega rühmades. Lisaks korraldasid õpetajad liiklusvaibal erinevaid situatsioonimänge, uurisime liiklusmärke, vaatasime videofilme, joonistasime ja meisterdasime. Koolieelikute rühm joonistas loovtööna fantaasialiiklusmärke, millest nii mõnigi ka päris elus tarvilik oleks. Näiteks märk „Ettevaatust, päike” võiks lapse arvates asetseda seal, kus päike pimestab ja autojuhtimist segab.
Kui liiklusolukorrad rühmas läbi olid mängitud, läksime Luunja alevikku õppekäigule. Ehk märkas aleviku rahvaski, kuidas terve hulk pisikesi helkurvestides säravaid lapsi liiklusmärke uurivad ja bussijaama juures mitmeid kordi vöötrada ületavad. Puiestee tänava „lamav politseinik” sai aga ühelt lapselt uue nime „laisk politseinik” – muudkui pikutab, aga autode kiiruse võtab maha, seega teeb head tööd!
Meie liikluskuu tipphetkeks kujunes liikluspidu, kuhu kõik lapsed ja õpetajad valgusfoori värvi riietes tulid. Üks peo juhtidest, ühtlasi ka projekti juht õpetaja Marie, oli aga valgusfoori värvide järjekorra päris segamini ajanud, kuid tublid lapsed õpetasid talle, kuidas on õige. Õpetajate Lia ja Marika juhendamisel esitas koolieelikute rühm Midrikutsud näidendi „Sebra ja valgusfoori saamislugu”. Väiksemad lasteaiasõbrad said teada, kuidas loomaaialoom sebra oma triibud sõiduteele laotas, et inimesed saaksid turvaliselt sõiduteed ületada ning sügiseselt punapõskne õunake, säravkollane päike ja siidpehme roheline muru oma värvid postile kinkis ja see nõnda liiklejaid aitavaks valgusfooriks muutus. Loomulikult ei puudunud etenduselt meeldejäävad ja põnevad hetked – toimus liiklusõnnetus, kohale saabusid politseinik ja kiirabi.
Projekti raames käis meil külas ka päris politseinik. Täname väga Luunja valla konstaablit Riho Korts-Lindust, kes oma tihedast tööpäevast killukese meile kinkis, et oma tööst rääkida ja huvitavat varustust näidata. Selleks, et teadmised kinnistuksid, peab laps saama seda kõikide meeltega tajuda. Pärast vahvaid mänge ja laulu saabusid saali 6 maitsvat sebrade ja valgusfooridega torti. See magus suutäis tuletas veelkord meelde, kuidas ohutult liigelda.
Ei saa märkimata jätta, et üks pisike tagamõte oli projektil veel. Kui laps on liikluses teadlikum, hakkab ta käituma väikese „liikluspolitseinikuna” ning ka oma vanemaid tänaval ja autos korrale kutsuma. Projekti lõpus korraldatud lastevanemate küsitlusest selgus, et pered jäid liiklusprojekti tegemistega väga rahule. Märgiti, et laste huvi liikluskorralduse ja -märkide vastu on suurenenud ja kiideti, et liiklusega seonduv sai enne pimedat aega tavalisest rohkem tähelepanu, et ettevõtmised olid huvitavad, teistmoodi ja põnevad ning jäid seetõttu lastele meelde.
Projekti juhid Lia Raat ja Marie Ivanova tänavad Lõuna Regionaalset Maanteeametit projekti rahastamise eest, Luunja lasteaed Midrimaa õpetajaid, kes kõikjal aktiivselt osalesid ning lapsevanemaid, kes omalt poolt projekti õnnestumisele kaasa aitasid.
