Helle Jago: korstnapühkija asemel juhataja

Oisu perekodu juhataja Helle Jago elust ja tööst võiks kirjutada raamatu, meie peame katsuma tema räägutu esialgu ühte pea­tükki ära mahutada.„Olin tudengite laps, mind hoidis terve kursus ja kuna olin ka suguvõsas esimene uue põlvkonna esindaja, hoidis mind ka suguvõsa," tunnistab Helle. „Nii ema kui ka isa olid tollase Eesti Põllumajanduse Akadee­mia tudengid, kellest said zoo­tehnikud.

Emapoolne vanaema oli mul suure talu perenaine, isapoolne peen linnaproua, tema arvates oli lausa uskumatu, kuidas te­ma poeg, kellest pidi kindlasti professor saama, leidis omale koolist lihtsa maatüdruku," meenutab Helle. „Nii möödus minugi lapsepõlv vaheldumisi maa- ja linnavanaema juures. Esimene oskas jutustada lugu­sid endistest aegadest, teine viis mind teatrisse ja kontsertidele. Nad olid tegelikult kaks täiesti vastandlikku inimest."

Rohkem poiss kui tüdruk

„Vanaisa oli olnud Tartu Kaitseliidus tähtis tegelane, nad pidid koos vanaema ja lastega 1944. aasta sügisel välismaale põgenema, vanaema pani aga viimasel momendil kohvrid käest ja ütles, et tema ei lähe oma kodust kuhugi ja jäi, vana­isa aga läks Inglismaale, tema oleks siin nagunii hukka saa­nud," räägib Helle.

„Ema ja isa said pärast kõrg­kooli tööle zootehnikutena eri­nevatesse majanditesse, koduks tuli neil kohandada vana taluka­nala, mis asus nende majandite piiril. Paar aastat pärast minu sündi sain omale ka õekese. Juba üsna varakult pidin hakkama tema eestki hoolt kandma, sest vanemad olid tööl.

Olen emalt hiljem küsinud, kuidas ta julges kaks nii väikest last omapead koju jätta, täna­päeval oleks sellisel juhul laste­kaitseametnik juba ammugi meid lastekodusse paigutanud. Ema vastas, et ega tööle saanud ka minemata jätta, hirm oli tolles põlvkonnas sügavalt sees, sõda ja küüditamised - kõik oli oma jäljed jätnud," lisab Helle.

Lapsena oli Helle enda sõnul rohkem poisi kui tüdruku eest väljas. „Ronisin mööda puid, mängisin jalgpalli ja kaklesin külapoistega. Olin väikest kasvu ja kondine, nii õnnestus mul ennast aasta võrra nooremaks luisata ka suvisesse pioneerilaag­risse pääsemisel."

Muutus tuli Helle sõnul suvel enne kaheksandat klassi. „Kui kunagi anti välja raamat "Tütarlapsest sirgub naine", siis minu puhul oleks võinud vabalt kirjutada raamatu, kuidas poisist sirgus neiu," naerab ta.

„Ühe suvega kasvasin ma tub­listi pikemaks, tumedad juuksed pleekisid heledaks, sügisel kooli minnes ei tundnud mu pinginaa­bergi mind enam ära, kui tahtsin tema kõrvale istuda, ütles ta, et see koht on juba hõivatud."

Unistas lapsena korstnapühkijaametist

Keskkooli läks Helle Tartu viiendasse, kus süvaõppena tuli omandada teadmisi bioloogia-geograafia alal. „Kuigi olin ka ise poolenisti linnatüdruk, tundsin ma end seal natuke kehvalt, mit­te et ma ennast rumalaks oleksin pidanud, seda mitte, lihtsalt koolikaaslased tundusid kuidagi väga targad, laia silmaringi ning avara mõttemaailmaga.

Viieaastasena oli mu unis­tuseks saada korstnapühkijaks. Sest see mees, kes mööda katu­seid turnis, tundus mulle noo­rema õega hakkamasaamiseks väga olulise autoriteedina. Ütle­sid, et kui sa sõna ei kuula, tuleb korstnapühkija ja viib su kaasa. Sellega oli kõik lahendatud."

Hiljem asendus korstna­pühkija tsirkuseartistiga. „Lap­sena olid telerist näidatavad tsirkuseetendused üheks mu lemmikuks. Loomad mulle aree­nil ei meeldinud, see trikitamine tundus loomade jaoks kuidagi ahistav, meeldisid aga akrobaa­did. Põhikoolis oli meil kehalise kasvatuse õpetaja, kes korraldas ka võimlemistreeninguid, võtsin minagi nendest osa, kuigi mul peale painduvuse akrobaadiks saamiseks erilisi eeldusi pol­nud."

Kui keskkool läbi sai, oli aeg ametit valida. Helle sõnul oli pe­rekonna ja Tartu traditsioone ar­vestades ainuke valikuvõimalus Tartu ülikool. „Kaalusin korra ka geoloogiat, aga onu, kes oli seda õppinud ja oli toona ülikoolis ka õpetamas, laitis mõtte kohe ma­ha, et naised ning geoloogiame­tiga seonduvad raskused, pikad retked, mägimatkad ei sobi ikka kuidagi kokku.

Minu linnavanaema oli ol­nud lastesõimes meditsiiniõde, nii tundus mullegi see laste eest hoolitsemine kuidagi lähedase ja sobilikuna. Loomulikult oli mu sooviks seda, mida kahe kooli­järgse aasta lasteaiatöö käigus kogesin, paremaks teha. Muuda­tusi sai teha aga juba lasteaia ju­hataja ning et selleks saada, tuli kõiki traditsioone eirates asuda õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti."

Helle tõdeb, et konkurss õppekohtadele oli toona karm, kakskümmend tahtjat ühele kohale. Kooli kiitusega lõpeta­des võis esimesena teha valiku ette antud töökohtade seast. Toonane haridusministeeriumi inspektor ja õppejõud Tiiu Pe­terson üritas saata teda Tartusse ühte põhjakäinud lasteaeda üles töötama. Võimalik oli jääda ka Tallinna „Minu jaoks oli hästi oluline saada iseseisvasse ellu- see tähendas omaette elamispin­da, Tallinnas pakuti aga kõigest ühiselamutuba ning Tartus oleks tulnud jääda vanematekoju ela­ma. Siis palus üks kooliõde, et asuksin tema asemel Türile kas­vatajaks, selle pakkumise juurde anti väljastpoolt tulijale lootust ka korterile."

Lubadused jäidki paberile

"Loomulikult polnud keegi kohalikest võimuesindajatest hiljem sellisest lubadusest kuul­nudki ning esialgu sai minu elukohaks lasteaia logopeedi kabinet. Elasin seal ligi kaks aas­tat ning koos kabinetiga sain ka logopeedi ametikoha.

Peatselt hakati mulle aga ka juhataja kohta pakkuma. Kuigi algul ei tahtnud ma sellest mi­dagi kuulda, juhataja palk oli näiteks vaid paari rubla võrra suurem, kui minul, siis hiljem tundus, et sellega võin saada la­hendatud oma korterimure ning ka lasteaia tarvis annab üht-teist välja kaubelda."

Loomulikult jäigi see pikaks ajaks vaid sõnadeks paberil. Kuigi lasteaia hoone oli uus, siis selle seisukord aga kohutav: ka­tus jooksis läbi, aknad kukkusid eest ja keldrisse tungis aeg-ajalt solgivesi."

Juhataja üheks esimeseks suuremaks katsumuseks oli päev enne kooli algust, kui naaberma­ja solk lasteaia keldri sõna otse­ses mõttes põlvini täis pressis.

„Paari pisara ja palumisega õnnestus mul saada sanitaar-epidemioloogiajaamalt nõusolek lasteaia sulgemiseks. Solgist aga vabaneda ei õnnestunud.Haridusosakonna juhataja tõi kohale ühe trossiga mehe, kes oli nii purjus, et suutis vaevu kodu poole roomata, kui olin tal pea õigesse suunda pööranud," mee­nutab Helle.

Mehest maha jäänud trossi ja spetsialisti abiga õnnestus siiski reoveest vabaneda. „Töö tegija küsis tasuks viiskümmend rubla. Täitevkomitee tegi mulle siis näilise preemia, allkirja an­des nägin, milliseid preemiaid toonased võimumehed endale tegid, need olid kordades suure­mad kui minu palk."

Samas tunnistab ta, et laste­aial polnud akendele kardinaidki ette panna, rääkimata siis vilet­sast katusest ja katkistest ustest. „Lapsi oli tollal majas kuni 320, kaksteist rühma, osa neist ka öörühmad, personali nimekirjas koos lapsepuhkusel naistega pea sada inimest. Türil tegutses sel ajal ka Nurmenuku lasteaed, mille olii ehitanud ümberkaud­sed jõukad majandid ja mis oli vägagi korralikult sisustatud, meie jaoks ei jagunud haridus­osakonnal vahendeid."

Loomulikult käis lasteaia­juhataja kohaga kaasas võimu­meeste arvamus, et sellisel ametikohal olev inimene peab tingimata kuuluma ka partei ridadesse. Helle meenutab: „Eks mulle anti õige pea märku, et nüüd oleks õi­ge aeg kirjutada avaldus ja kommunistlik partei võtaks mu kohe ava­süli vastu. Prooviti küll hea, küll kur­jaga. Mina aina põiklesin kõrvale, et kas ma olen ikka selliseks austavaks ülesandeks valmis ja kes mind soovitab jne. See aga ei aida­nud, lubati soovitajad ot­sida ja kui Türi rakukeses ei meeldi, lu­batiPaide par­teilastega liituda. Üks kunagi hävituspataljonis olnud miilitsamees tuli ja ütles otse: „Mina, tüdruk, sinuga küll nii­moodi ei mängiks, mina laseks su lihtsalt maha." Aasta kestnud pealekäimine oli häirivalt ahis­tav, hakkasin tasakesi kaaluma - ehk saab selle ohverduse eest midagi lasteaiale remondiks ja sisustamiseks küsida. Palusin lõpuks oma elutargalt onult nõu. Tema uuris, kas olen partei põhi­kirja lugenud, ja lisas, et selle dokumendi järgi on parteisse kuulumine eelkõige südametun­nistuse küsimus. Mu praktiliste kaalutluste varju jääma hakanud südametunnistus sai seepeale silmapilk sõnaõiguse tagasi, ütle­sin pakkujatele lihtsalt, et jätku mind rahule, ja nad jätsidki."

Uus võim tõi uued tuuled

Asjad hakkasid Helle sõnul paremuse poole minema siis, kui linnavõim vahetus. „Kiitus sellistele tegusatele meestele nagu Theo Aasa, Tähve Milt ja Kaarel Aluoja. Kui tulime lõpuks rajooni alluvusest linna võimupiirkonda, saime hakata ka reaalselt oma töötingimusi parandama, pandi uus katus, esimesena terves maakonnas olevatest suurtest hoonetest sai­me pakettaknad jne. Selle suure ümberehitustöö juures sain palju nõu ja abi Enn Mägerilt.

Eks ma ole kohati olnud ka natuke naiivne ja liialt inimesi usaldav, maailmaparandamise meeleolus ongi tihti selline tun­ne, et sul on suurepärane mees­kond, kellega on kõik raskused võidetavad, ning kui siis avastad, et mõni sellest meeskonnast on sinu usaldust ära kasutanud ning kuritarvitanud, on raske, paganama raske. Veelgi raskem on kõrvalseisjatele tõestada oma ausust. Seda liigutavam ja jõudu­andvam oli, kui paljud inimesed tulid tänaval ligi ning muretsesid tehtud ülekohtu pärast."

Kuus aastat Järvamaa Laste­abikeskuse direktori tööd teinud ja aastal 2006 Järvamaa parima sotsiaaltöötaja tiitli pälvinud Helle on pärast selle ametikoha koondamist pööranud pilgu taas koduvalda.

Alates eelmise aasta suvest on ta koos heade kolleegidega loodud Oisu Perekodu juhataja. „Me ei tea, mis nendest lastest tulevikus saab, kui nad pere­kodust lahkuvad. Meie püüame teha kõik selleks, et nende edasine elutee kulgeks nagu igal teiselgi noorel. Kui nad oma eluga tulevikus hakkama saavad ja toime tulevad, on see kiitus meiegi tööle."

HELLE JAGO

12. juuni 1953, Tartu linn

Abielus, kaks täiskasva­nud poega

1968-1971 Tartu 5. Kesk­kool bioloogia-geograa­fia süvaõpe

1971-1973 kasvataja Tar­tu lastepäevakodudes

1973-1977 Tallinna Pe­dagoogiline Instituut, koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala kiitusega

1977-1978 Türi 1.Laste­päevakodu logopeed

1978-2004 Türi 1. Laste­päevakodu praegune Kesklinna lasteaed juha­taja

1996-2005 Türi Linna­volikogu liige, haridus­komisjoni esimees

2005-käesoleva ajani Türi Vallavolikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni liige

1992-2004 Türi linna, Karkkila (Soome) ja Amali (Rootsi) alushariduse ja sotsiaalvaldkonna koos­tööprojektide eestvedaja

1997-2000 OÜ TAAS lektor (pedagoogika, psühholoogia)

2004-2010 Järvamaa Lasteabikeskuse direktor

2010-Lõuna-Järvamaa Lasteabiühingu juhatuse liige, Oisu Perekodu ju­hataja