Henn Põlluaas: Eesti omariikluse sünd
Omariiklusest rääkides saame minna vähem kui aastasaja taha ja seegi aeg jäi lühikeseks. Järgnes pea pool sajandit kestnud okupatsioon Nõukogude Liidu ehk nn kurjuse impeeriumi poolt. Kuid seda hinnalisemaks tuleb meie iseseisvust pidada.
Alles I maailmasõda ja Veebruarirevolutsioon Venemaal 1917. aastal andsid reaalse tõuke tsaaririigi koosseisu kuuluvatel Eesti aladel uue, vabadusel ja demokraatial põhineva korra loomiseks. 11. märtsil kogunesid Tartus Eesti maakondade esindajad nõupidamisele, kus töötati välja ja esitati Vene Ajutisele Valitsusele autonoomse Eesti omavalitsuse projekt. Pärast enneolematult võimsat surveavaldust Peterburis, kus korraldati tervelt 40 000 eestlase osavõtul suurmeeleavaldus ja rongkäik, kinnitati 30. märtsil 1917 Ajutise Valitsuse poolt Eesti Ajutise Omavalitsuse määrus. Aastasadu Eesti- ja Liivimaaks lõhestatud eestlaste alad said lõpuks jälle ühtseks tervikuks ühendatud - Eestimaa kubermanguks.
Neile loorberitele siiski puhkama ei jäädud. 15. novembril 1917 kuulutas sama Eesti Maanõukogu ennast Eestimaa „ainsaks kõrgema võimu kandjaks". Jaanuaris 1918 toimunud Maanõukogu vanematekogu ja maavalitsuse nõupidamisel teiste poliitiliste jõudude ja rahvusväeosade esindajatega otsustati, et „Eestimaa oma loomulikkudes piirides, mis tarvilisel korral määratakse kindlaks referendumi kaudu", tuleb kuulutada iseseisvaks riigiks. Loomulikult tegid Venemaal võimu haaranud bolševikud ja nõukogude võim kõik, et neid kavasid nurjata ning eestimeelseid tegelasi hakati nõukogudevastase tegevuse pärast represseerima, vangistama ja ka mõrvama. Iseseisvusmeelne vabadustegevus jätkus aga põranda all.
Kasutades ära bolševike võimu nõrgenemist ja hetke lähenevate Saksa vägede saabumise eel, otsustas Maapäeva vanematekogu kuulutada välja Eesti Vabariigi. Manifesti koostamine ja avaldamine usaldati kolmeliikmelisele Päästekomiteele, kuhu määrati Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. „Manifest Kõigile Eestimaa rahvastele", milles Eesti kuulutati iseseisvaks ja erapooletuks demokraatlikuks vabariigiks, loeti ette 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult. 24. kuupäeval loeti manifest ette Viljandis. Samal õhtul organiseeriti Tallinnas kiirelt ja vabatahtlikult rahva omakaitse ning enamasti oma soetatud relvadega asuti punakaarti linnast välja tõrjuma.
See kuupäev on seotud ka Saue linnaga. Eesti rahvuslaste delegatsioon, koosseisus Konstantin Konik, kindralleitnant Andres Larka ja Nikolai Reek, saavutas Saue mõisas asunud Saksa vägede staabis kokkuleppe Põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorffiga selles, et Saksa väed ei tule Tallinna enne 25. veebruari, mil ka Tallinnas kuulutati iseseisvusmanifest välja.
Miks just 24. kuupäev on jäänud ametlikuks Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevaks, ei olegi päris selge, kuid manifesti vägi ja jõud suutis Eesti ajalugu muuta. Suutis sellepärast, et sellel oli taga eesti rahva kindel iseseisvustahe.
Päästekomitee loodud Ajutise Valituse eluiga oli aga kahjuks lühike. 25. veebruaril saabusid Tallinnasse Saksa väed, kes tegid küll kiire lõpu punaste terrorile, kuid ka eestlaste iseseisvuspüüetele, mis ometi pinna alla hõõguma jäid.
Pärast Saksamaal toimunud revolutsiooni ja sellele järgnenud kapitulatsiooni 11. novembril 1918, hakkasid saksa väed Eestist taanduma. Samal päeval allkirjastas Jaan Poska manifesti, milles teatati, et Eesti Ajutine valitsus jätkab tegevust. Vähem kui kahe nädala pärast algas eestlaste jaoks võidukalt ja kuulsusrikkalt lõppenud Eesti Vabadussõda.
22. novembril alustas vene punavägi rünnakut Narva suunas, kuid löödi sakslaste poolt veriselt tagasi. 28. novembril tungisid venelased lahkuvate sakslaste kannul Narva ja Pihkva kaudu Eestisse. Esmalt sakslased ja seejärel ka juba rindele jõudnud eesti üksused olid sunnitud Narva 29. novembril maha jätma. Põlisvaenlane jõudis tänu ülekaalule ja alles loodava Eesti Kaitseväe vähesuse tõttu mõnekümne kilomeetri kaugusele Tallinnast, enne kui ta suudeti peatada. Appi tulid ka meie hõimuvennad soomlased rohkem kui kolme tuhande vabatahtlikuga, keda õige pea hakati kutsuma Põhjapoegadeks.
Vabadussõda oli üks heroilisemaid ja uhkemaid perioode Eesti ajaloos, mis päädis 2. veebruaril 1920 Tartu rahu ning ihaldatud ja hinnalise iseseisvusega. Kuigi aastaid kestnud I maailmasõda ja okupatsioonid olid maa majanduslikult ära kurnanud, inimesed väsinud ja sõjast tüdinenud, riigivõim oli organiseerimata ja sõjavägi alles formeerimisel, sai väike Eesti hakkama sellega, millega ei ole ajaloo jooksul saanud hakkama mitte ükski Euroopa suurriik. Eesti organiseerus justkui imeväel ja võitis sõja hiiglasliku Venemaaga! Meie väed vabastasid ka terve Põhja-Läti nii punastest kui ka suures osas baltisakslastest koosnenud saksa Landeswehrist, kes segaseid aegu ära kasutades Balti hertsogiriiki luua üritasid. Meie vägede võitudega pandi alus ka Läti riikliku iseseisvuse loomisele.
Loomulikult ei olnud Eesti võimsam kui suurriigid, kuid me oskasime ära kasutada õiget hetke ja situatsiooni. Motiveeritud, oma maa ja vabaduse eest võitlev sõdur ja rahvas on võimeline uskumatult paljuks. Meie rahva saavutused oma iseseisvuse eest peetud võitluses on imetlusväärsed. Hinnakem, hoidkem ja kaitskem seda. Ja kui vaja, siis ka relv käes.
Head Eesti Vabariigi 95. aastapäeva! Elagu Eesti!
