Hiidlased Portugalis praktikal: kui liiga reipalt töötasime, võeti meil hoog maha!

2013. aasta Leonardoga Euroopasse ja tagasi praktikalugude konkursil esikoha saavutanud Marika Lall käis praktikal Portugalis Braga linnas.
Hiiumaa Ametikoolis maastikuehitust õppiva Marika optimismist ja elurõõmus pakatav praktikalugu „Praetud eestlased“ pajatab kahest nädalalast, mil ta koos nelja koolikaaslasega 30 kraadises kuumuses töötades ja kohaliku kultuuriga tutvudes veetis.

Ohtralt pealtvaatajaid
Midagi kindlat ette planeerida on Portugalis täiesti võimatu. Nagunii läheb kõik lõpuks vastupidi või vähemalt kuidagi teisiti. Eriti hästi pidas see paika töö puhul. Braga Mobility (praktikat vahendav asutus - toim) oli linnavalitsuses jutule saanud maastikuinsener Abilioga, kes meile tööd oli välja mõelnud ning hoolega iga päev pealt vaatas, kas me tõesti saame hakkama. Üldse jagus igal pool meie töötegemisele ohtralt pealtvaatajaid.

Kui me paari tunniga liiga palju tööd juhtusime ära tegema, tuli Abilio vahepeal hoogu maha võtma. Siis ta vaidles natuke moepärast, näiteks näitas ette, kuidas labidaga ümber käia, oksi lõigata (no käärid olid küll valepidi käes, aga mis siis) ning seletas põhjalikult, kui tark ta on. Abilio lemmiklause tundus olevat “Fantastic, but...“, eriti meie arvamuse küsimise puhul. Küllap oli enesekehtestamine talle emapiimaga kaasa antud, sest edev oli ta küll.

Fotolembene linnapea
Huvitav kogemus oligi see, et kui Eestis püüab tööandja sinult seitse nahka koorida, siis Portugalis vaheldus mõõdukas töötegemine pikkade vaidluste ja lõputu kellegi või millegi ootamisega. Näiteks lasi end pidevalt oodata teab kuhu kadunud linnapea (aga kui pilti tehti, oli ta alati võluväel kohal).

Ootasime veel elementaarseid töövahendeid, näiteks mõõdulinti, et objekt maha märkida. Labidad ja muu vajaliku saime kätte, olles joonistanud Filipele, mida vajame. Kopsakate kastekannude asemel tõid nad küll kohale pisikesed toalillepritsid, aga hea tahe ju võidab kõik. Mis peamine, meie omavaheline koostöö sujus üle ootuste hästi. Hoidsime kokku ja tegime oma tööd vastavalt õpitule hästi.

Raskem kui oma põhimõtete selgitamine oli tappev kuumus, mis kohalikke muidugi sugugi ei häirinud, meid pani aga end tundma kui praepannil. Tiago ja Filipe (praktika vahendajad - toim) õnneks varustasid meid pidevalt külma vee pudelite ja vahel ka šokolaadiga.

Töökirjeldus
Töökirjeldus käiks nii: saime ülesandeks parki, mis septembri alguseks oli täielikult pruunistunud, tuhkkuiv ja koerte väljaheidetest mustav, kirjutada taimedega linnaosa nimi S. Victor.
Täpsemalt, oli vaja 45kraadisel kallakul turnides istutusauke kaevata, vahepeal vaielda taimevaliku üle, need saanuna südameverega maha istutada, kuskilt naaberaiast vesi välja kaubelda ja õnnetuid taimi kasta.

Et natukenegi niiskust hoida, käisid Filipe ja Tiago öösel jõesängist kive korjamas ja tänu sellele sai meie roheline S. Victor kõvasti ilmekust juurde munakatest ääristest.

Kolm uut objekti
Naljaga pooleks võiks öelda, et töö tegemisel liiga efektiivne ei tohtinud olla, muidu oleks töö lihtsalt otsa saanud. Nii et andke meile palun mõned praetud (ikka see 33 kraadi!) eestlased, küll me neil selle töörabamise harjumuse küljest võõrutame...
Igatahes, praktikaülesannetega tulime hiilgavalt toime. Abiks eestlaslik jonn ja naiselik diplomaatia. Rajasime Bragale kolm uut objekti, nimetatud taimornamendiga S. Victori ja kaks südamekujulist peenart.

Süda meeldis neile kuidagi eriti, see oli omamoodi Braga sümbol. Süda, mis sai ümbritsema kohaliku halastajaõe Laura mälestuskivi, kukkus välja eriti armas.
Enne räämas olnud pargiosa sai paiga, kus hetkeks peatuda ja head inimest meenutada. Tädid käisid juba kastmas ka...

Marika lugu täies mahus ja teisi võidukaid praktikalugusid saad lugeda SIIT.