Hiie Piirsalu - 45 aastat koos raamatutega


Hiie Piirsalu - 45 aastat koos raamatutega
Foto: Andres Putting

Vabariigi aastapäeval alevi kõrgeima autasu Vändra Tunglaga tunnustatud Hiie Piirsalu on ligi pool sajandit oma elust pühendanud raamatutele ja põlise vändralasena kodukoha argielu jäädvustamisele - uutele tulijatele mäletamiseks, tegijatele meenutusteks. Elutöö tunnustusega kaasneb rahaline preemia 1500 eurot ja nime kandmine koos fotoga alevi auraamatusse.

Kui Hiie Piirsalu pärast Vändra Keskkooli lõpetamist valis edasiõppimiseks Viljandi Kultuurharidustöö Koolis raamatukogunduse eriala, siis mitte erilisest raamatuarmastusest, vaid sellepärast, et see oli kodukohale lähim sobiv õppeastus.

,,Mind huvitasid rohkem näitemäng ja rahvatants, lugemishuvi ja lugupidamine raamatute vastu tulid alles päristöö juures - raamatukogus," räägib Hiie. Tööle suunamisel oli aga sihtkohana kirjas mitte kodukoht, vaid hoopis Kihlepa raamatukogu. Otse koolipingist tulnud noorele tütarlapsele oli töö külaraamatukogus algul päris paras katsumus: lisaks tollased isevärki nõudmised, nagu kotiga mööda küla perest peresse raamatute koju viimine ja äratoomine või kohustuslik poliitiline agitatsioon.

Kõigele vaatamata jäi esimene tööpaik Hiiele märgiliseks teetähiseks - sealt, Kihlepast leidis ta endale ustava kaaslase Toivo ja kolis tagasi kodusesse Vändrasse.

Algul töötas Hiie Piirsalu alevis asunud Pärnu rajooni lasteraamatukogus metoodikuna ja alates 1974. a Pärnu rajooni keskraamatukogu Vändra haruraamatukogu juhatajana.

Seotud lood:

Tollases alevi keskmes Vana 47 kultuurimajaga ühes hoones asunud kogul oli rikkalik raamatufond, lisaks salaja säilitatud nn keelatud kirjandust. ,,Saime Pärnust parimaid raamatuid ja meil oli kohta, kus neid hoida," põhjendab Hiie.

1982. a 17. mai

,,See päev jääb mulle vist surmani meelde. Olin Tallinna linnahallis Jaapani revüüd vaatamas.
See oli nii ilus! Kui tagasi jõudsin, helistas apteeker mulle, et raamatukogu põleb ja pritsimehed kustutavad. Sain šoki ja ei julgenud välja minna," meenutab ta üht oma elu süngeimat päeva.

,,Pärast sain selle eest veel käskkirja, et ei läinud varasid päästma. Mulle tehti selgeks, et keegi peab süüdi olema. Aga sinna ei lubatud kedagi ligigi!"

Veel tänagi on Hiie veendunud, et paljugi oleks saanud päästa, kui pritsimehed poleks maja varisemishirmus seda ära keelanud või palju väärtuslikku aega kulutanud vana klaveri ja muu kola väljavedamisele.

Sel õnnetul maikuu õhtul põles pritsimaja kõrval maani maha ajalooline puithoone, tuleroaks läks 20 000 raamatut ja kaheksa aasta jooksul Hiie kokku pandud alevi kroonika.

Uus algus tühjalt kohalt

,,Saime alevi ja valla täitevkomiteedega ühes hoones Vana 55 kaks väikest tuba ja hakkasime raamatukogu komplekteerima. Õnneks oli maakonnas olemas vahetusfond, kuhu raamatukogud tõid oma ülejäänud raamatud ja kust sai valida oma kogu jaoks vajalikke eksemplare. Ja alles olid ju inimestele välja laenutatud raamatud," meenutab Piirsalu nukrat algust.

Ühtlasi oli see alguseks tema unistusele uuest ja avarast raamatukogu oma majast. Järgmised, Vana 65 majja raamatukogule ehitatud ruumid olidki juba avaramad. Tasapisi täienes ka raamatufond ja taas hakkas kimbutama ruumikitsikus.

Tublid töötajad kujundasid ruumid nii hubaseks ja koduseks, kui vähegi oskasid, kuid neid soojaks saada polnud nende võimuses. Sinna oli paljudel tore tulla ka lihtsalt niisama suhtlema ja raamatukogu rahvaga päevaprobleeme arutama.

31. märtsil 2010 valmis alevi staadioni kõrval uhiuus uhke raamatukoguhoone koos kaminasaali, muuseumitoa ja teiste vajalike ruumidega.

Hiie Piirsalu 28-aastane unistus oli teoks saanud. Nüüd jäi veel mahukas töö raamatukogu kolimisel- sisseseadmisel ja uue, senisest erineva töörütmi käivitamisel.

Sügiseks oli uude raamatukogusse leidnud tee palju uusi külastajaid nii laenutajate-lugejatena kui kultuuriürituste külastajatena.

1. oktoobril oli Hiie Piirsalul selles uhiuues majas viimane tööpäev. Sel päeval sai tal kokku oldud raamatukogutööl 45 aastat, sellest 42 Vändras.

Tunnustus

2005. a tunnustas Eesti maaraamatukogu hoidjate ühing Hiie Piirsalut Pärnumaa parima maaraamatukoguhoidja tiitliga ja sama aasta suvel tunnistas Carl Robert Jakobsoni Sihtasutus ta populaarseimaks kultuuri- ja haridustöötajaks.

2008. a omistati Piirsalule alevi vapimärk Vändra kroonika koostamise ja Vabadussõja ausamba taastamise eestvedamise eest.

2013. a kultuuri- ja spordiinimeste tänuõhtul tunnistati Hiie Piirsalu aasta kultuuripärandi hoidjaks.

Kohaliku elu sündmusi on Hiie jäädvustanud järjepidevalt nii kirjasõnas kui pildis. Kodukabineti kappides ootavad vormistamist sinna kogutud ajaloolised materjalid ja rikkalik fotokogu.

,,Albumeid on tõesti huvitav vaadata. Aeg-ajalt lappan neid ja imestan, kas tõesti pildil toimunu oli nii ammu? Minu meelest see alles oli.

Hea, et fotodel on kuupäevad peal," tunnistab ta isegi. 2010. a ilmus trükist Hiie Piirsalu koostatud ,,Vändra vabadussamba lugu".

Hobid

Rahvatants on Hiiet paelunud juba koolipõlvest. Praegu tantsib ta memmede rühmas Värten, kus osaleb nüüd juba kolm Vändra Tungla omanikku.

Näitemäng, kõnekoor ja etlemiskonkursid jäävad aastakümnete tagusesse aega. Lisaks on Hiie ,,väga hea käega". Tema kujundatud näitused on paljudel veel meeles ja kirjakunsti läheb järjepidevalt vaja ka kroonikaalbumitesse tekstide lisamisel.

Telgedel vaipade, rahvariiete, linikute kudumine ja vitspunutiste valmistamine, kampsunite kudumine jne, nii võib käelisi tegevusi lisada veelgi. ,,Kõige rohkem meeldib mulle tennis. Võin seda vaadata lõpmatuseni," reedab Hiie oma tugitoolispordi huvi ja ütleb, et vaatab praegu hoolega olümpiamängude ülekandeid.

Eriti meeldib talle suusatamine. Ise aga püüab end jalgrattasõidu ja tantsutreeninguga liikumises hoida.

Suvel võtab enamuse ajast suur koduaed. 1988. a jõululaupäeval kolis Piirsalude pere ,,mustamäe" kortermajast päris oma koju - Hiie vanematekodu kõrvale ehitatud uhiuude majja. ,,Üleni oma tehtud.

Mina olin ka Toivol abiks. Lapsed Argo ja Eneli samuti," täpsustab Hiie. Nüüdseks on lastel ja neljal lapselapsel oma kodud Pärnus ja Raplas, kuid vanematekodu jääb ikkagi kogu pere ühiseks koduks.

Palju aega veedab Hiie oma töötoas arvuti taga, et olla kursis maailmas toimuvaga või panna meie lehe tarbeks kokku järgmist kirjatükki, ja kinnitab, et tegelikult meeldib talle selline omaette nokitsemine kõige rohkem.