Hõbejuukse talvised tegemised

Meie seltskond kogunes 3. jaanuaril, et tervitada üksteist uue aasta puhul, arutasime läinud aasta tegemisi. Põhiliseks eesmärgiks oli uute tegijate ja eestvedaja valimine. Valimistest ei saanudki asja ja nii otsustati jätkata vanal moel.

Lugemishuviliste seltskond on kogunenud kaks korda. Esimesel korral tutvustas Enda Olev Remsu Supilinna lugusid „Suplinna poisid“ ja „Supilinna surmad.“ Põgusalt sai tutvustatud raamatust „Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu“ veist ja kirpu.

Klubi kokkutulekul veebruaris oli Helge ette valmistanud põhjaliku ülevaate Marko Matvere reisiraamatust "Meri ja kuked“, kohe nii põhjaliku, et ise üle lugeda polegi enam vajalik. Oi Marko Matvere mõjub naistele vaimustavalt ja maagiliselt!

Antud reisilugu ilmus ka jooksvalt Jaan Tätte sulest „Postimehes“.

26. veebruaril kogunesime tähistama kõiki veebruarikuu tähtpäevi: sünnipäevi, vastlapäeva ja Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva. Sünnipäevalapsi õnnitlesime lilledega ja kõlistasime pokaale, seejärel tegi Helge põhjaliku ajaloolise ülevaate vabariigi sünnist.

Milvi keedetud hernesupp oli maitsev, samuti vastlakuklid ja kohv. Allakirjutanu mündikogust sai vaadatud eelmise vabariigi aegseid münte. Kõige ilusamaks eesti mündiks peavad asjatundjad eelmise vabariigi ühekroonist münti ning tuleb nõustuda - see on tõesti ilus.

Väiksele viktoriiniküsimusele, mis sündmus on kümme päeva vanem kui Eesti Vabariik, vastust ei saanudki (see oli üleminek uuele kalendrile, 1 veebruar loeti 14 veebruariks) 13. märtsil sai tähistatud märtsikuu tähtpäevi.

Alustasime Anne sünnipäevaga, millele järgnes naistepäev, emakeelepäev, Enda ülevaade rahvakalendrist, ajaloolistest tähtpäevadest nagu Stalini 60 surmaastapäev, Tallinna pommitamine, märtsiküüditamine ja sellele järgnenud massilisest kolhoosi astumisest tuletas meelde allakirjutanu. Märtsi langevad sel aastal ülestõusmispühad ja teatavasti ka kevade algus. Küll ta ükskord ikka tuleb!

Selle koosviibimise naelaks oli Anna Kitsingu piltide näitus. Värviküllased, rõõmsad, südamlikud hobused, sikud, lambad, lõunamaa tiigrid, kaelkirjak, tuvid ja kes kõik veel sõbralikult koos ning kogu seda karja valitsemas kõvera kepiga kadunud abikaasa.

Proua Anna on 81-aastane ja joonistama hakkas ta siis, kui loomapidamine lõppes ja vaba aega tekkis. Joonistamist ja maalimist ta eelnevalt kunagi õppinud ei ole. Oma nägemuse loodusest, kodust ja laiast maailmast kujutab ta oma piltidelt lihtsalt ja vahetult. Tore on, et inimesel on tegevus, mis teda köidab.

Kadunud Gerhardile olid ta joonistused väga meeldinud. Tegemist on toreda ja armsa vanaprouaga.

Minu keelitusele tulla meie hulka ta keeldus, sest on koduse eluviisiga ja ei armasta suurt seltskonda, selline on tema soov. Meie aga soovime talle palju tervist ja ikka tahtmist ning jaksu oma harrastusega tegelemiseks.