Hõbelõng tegi sünnipäevareisi Peipsi äärde
Peipsimaa on eriline paik piirkonna omanäolise kultuurilise ja ajaloolise tausta tõttu; seal on iseäralik rahvastik ja traditsioonid, hulgaliselt kultuurilis- ajaloolisi objekte, milliseid mujalt Eestimaalt ei leia. See on üks piirkond, kaks rahvust ja kolm kultuuri - nii on sõnastatud ühes piirkonda tutvustavas infovoldikus.
Reisimõtte algatajaks oli meie ansambli juhendaja Reelika Looring, kelle kodukoht on sealkandis. Tema koostas ka marsruudi ja ajagraafiku, pani paika külastatavad objektid. Mõned kokkulepped sõlmis laulja Ene Uusalu. Hõbelõnga lauljatest enamikul ei ole olnud varasemast ajast otsest kokkupuudet sealse piirkonnaga ja ikka tuleb lugu pidada tõdemusest, et oma silm on kuningas.
Väljasõit Sipast oli 25. juuni varahommikul. Esimene seljasirutus oli Siimustis sealses savitööstuses valmistatud keraamikatoodete väljapanekul ja müügil. Edasi sõitsime Mustveesse. Külastasime Vanausuliste Koduloomuuseumi, kus on kõige vanem vanausuliste teemaline väljapanek, mis räägib vanavene kultuurist - vanausulistest ja annab ülevaate vanausuliste igapäevasest elust.
Kasepää külas külastasime Samovaride muuseumi, kus oli näitus „Samovarid ja vanausulised" ja uudistasime püsinäitust „Peipsi järve elu tuba", mis jagab teavet Peipsi järvest.
Järgmine huviobjekt oli Kalevipoja muuseum Kääpa külas. Muuseumimaja baasil on moodustatud SA Kalevipoja Koda.
Muuseumi juhataja ja giid Ulvi Tamm on ühtlasi selle maja perenaine ning ta oli ka väga tegus ja abivalmis meie esinemise korraldamisel. Kalevipoja muuseumis andis Hõbelõng varem kokkulepitud pooletunnise kontserdi, mis võeti väga soojalt vastu. Viimase lauluna laulsime „Katjušat" (vene keeles) , mida publik kenasti kaasa laulis.
Meile üllatuseks istusid publiku hulgas sealse ansambli Allikad lauljad, kes meie palvel ka esinesid. Ansambel on tegutsenud 15 aastat, aga nad on olnud edukamad enda jäädvustamise osas ja kinkisid meilegi oma ansambli lauludega salvestatud plaadi. Lahkusime sõpradena ja uute kohtumiste lootuses. Edasi sõitsime Peipsi-äärsesse väikelinna Kallastesse.
Jalutasime Eesti kõige pikemal Devoni liivakivi paljandil (pikkus 930 meetrit, maksimaalne kõrgus 8 m) ja imetlesime õhtupäikese käes virvendavat järvepinda. Tutvusime Kallaste linna vanausuliste kalmistuga.
Õhtul olime külalisteks Reelika vanemate kodus, kus meid väga lahkelt vastu võeti. Lauakatmise ajal laulsime siingi mõned laulud. Õhtusöögiks saime väga maitsvat uhhaad, kolme liiki kala, ahjusooja kooki ja kohvi.
Ööbimiskohta Kolkja puhkekülas jõudsime hilisõhtul.
Teine reisipäev algas kella 9 ajal sibulapiruka söömisega ja hommikuteega Kostja sibulatalus. Taluperemees Konstantin näitas ja tutvustas, kuidas vanausulised sealkandis on aastasadu sibulaid kasvatanud ja teevad seda praeguseni.
Sel päeval külastasime veel Kolkja vanausuliste muuseumi, Liivi muuseumi Rupsi külas, kust saime sünnipäevatervituseks kaasa Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuleraamatu „Siis tõusid Sa pilve alla" ja reisi lõpetasime Alatskivi lossiga. Koju jõudsime teise päeva õhtul kella seitsmeks. Olime läbinud 585 kilomeetrit.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et Peipsi-äärne kant on otsekui omaette maailm, kus aastasadu on elatud oma elu, kus eesti ja vene kultuur on koos elanud ja kus valitseb hoopis teine mõtteja kultuuriruum. Samas on see ajalooliselt ikka Eestimaa, kus igal eestlasel tasub kindlasti ära käia. Hõbelõnga lauljate jaoks olid need kaks reisipäeva Peipsi äärde väga sisukad ja huvitavad, avardasid meie silmaringi ja avaldasid väga sügavat muljet.
Täname südamest meie juubeliürituse toetajaid ja kaasaitajaid: Märjamaa vallavalitsust, FIE Argo Reinboomi Turu talu, Aaso Kleebergi, Ene Uusalu, Reelika Looringut ning tema vanemaid - meid lahkelt võõrustanud Valentinat ja Vitaliid, samuti Kostja sibulatalu peremeest Konstantini, Kalevipoja muuseumi juhatajat- giidi Ulvi Tamme ja sealset ansamblit Allikad.
