Hõimupäevadel on pikk ajalugu
II kongress peeti juba Tallinnas 1924. aastal.
Budapestis toimunud kongressil 1928. a oli kohal juba 342 eestlast ning kolm aastat hiljem oli neid Helsingis juba 594 inimest. Valmistuti hoolega ka 1940. a toimuma pidanud kongressiks Budapestis, kuid see jäigi pidamata. Peagi alanud Teine maailmasõda ning Baltimaade okupeerimine muutsid soomeugrilaste edasise tegutsemise võimatuks. Nõukogude võim keelas Balti aladel kõigi endiste seltside ja liitude tegevuse.
Sõjajärgsel ajal, nüüd juba liiduvabariigina, muudeti hõimurahvaste kooskäimise ja tegutsemise korda nõukogulike meetoditega, milles esiplaanil oli suur politiseeritus , suurvene rahva soovid ja tahe, alles seejärel lubati ka väikestel vellekestel oma tagasihoidlikke soove esitada. Kõige enam kannatasid Venemaa aladel elavad hõimlased: komid, mansid, udmurdid, handid jt kellelt võeti võimalus arendada omakeelset kultuuri ja haridust. Tekkima pidi üks ja ühtne Nõukogude rahvas, ühise keele ja kultuuriga.
Käesoleva aasta 15. veebruaril võttis Riigikogu vastu otsuse jätkata hõimurahvaste päeva tähistamist igal aastal oktoobrikuu kolmandal laupäeval. Seega langes see tähtpäev, mis muudeti ühtlasi ka lipupäevaks tänavu 15. oktoobrile. Sel puhul oli siinkirjutajal võimalus kohtuda Tallinnas asuva Hõimurahvaste Keskuse juhataja Jaak Prozesega, kes vastas mõnele küsimusele.
Kuidas käib hõimlaste käsi? Mida on uut?
Millised on Siberis elavate hõimude peamised probleemid?
Juudi rahval polnud kaua oma riiki, aga nad säilitasid maakera igas nurgas oma tavad ja kultuuri.
Kas on teie keskuses, mis Tallinnas Süda tänaval asub, võimalik tutvuda ka hõimurahvaste kirjandusega?
Sel aastal külastab Eestit mitu hõimurahva delegatsiooni ja kultuurigruppi, neist üks, maride ansambel külastas ka Kadrinat ning andis siin kontserdi. Meil on hõimlasi varemgi hästi vastu võetud.
Tänan! Seda oli meeldiv kuulda.