Konkursist võttis osa 27 kollektiivi Valgevenest, Venemaalt, Ukrainast, Moldovast, Prantsusmaalt, Lätist, Leedust ja Hopsani ainsana Eestist. Lisaks lavalisele rahvatantsule võisteldi estraadi- ja kaasaegsete tantsude kategoorias, kus eraldi hinnati esitust ja koreograafiat. Hopsani esitas Kalev Järvela tantsu „Ingliska-matlott" ja Villu Vähi „Mulgi polka".

„Meie esinemine läks hästi korda - rühm andist endast parima ja kõik särasid. Esinemislava oli avar ja suurepärase põrandaga, heli kvaliteet oli väga hea. Võrreldes slaavi rahvaste temperamentseid tantse meie omadega, siis tundusid eesti tantsud laval nagu jalutamine ja nii kõrget kohta ei osanud oodatagi. Saime aga žüriilt kuulda palju häid sõnu: et meie esinemine oli ühtlane, väärikas ja emotsionaalne. Tunnustavalt tõsteti esile sedagi, et rühma tantsijad on eri vanuses," vahendas Hopsani üks juhendaja Ilona Noor. Ta kiitis reisil kaasas olnud abilisi, näiteks Grete Polding hoolitses lavameigi eest, keda toetas selle tegemisel ka Merle Voolaid. Koos Heli Lintsiga olid nad ka „liikuvad riidepuud", kes hoidsid esinejate asju. Marko Kreuz aga seisis hea selle eest, et alati kõlaks õige muusika.

Võidu eest sai Hopsani auhinnaks kodukino süsteemi. Teisedki auhinnad olid suurejoonelised. Peale selle nähti ilusat Gomelit, kus suurürituse ajal oli eestlaste silmale harjumatult palju korravalvureid, nii miilitsaid kui OMONi liikmeid. Linn oli puhas ja pidevalt oli näha neoonvestides koristajaid, kes harja ja kühvliga toimetasid. Tantsijate muljete põhjal tundus Valgevene riigina Eestiga võrreldes natuke mahajäänum: „Näiteks raha anti meile pangast lausa 600 000 rubla (50 eurot). Sellise raha eest sai seal elada küll. Huvitava faktina võib välja tuua näiteks viina hinna: odavamad viinad maksid alla 1 euro. Selliseid näiteid võiks tuua palju. Igatahes oli väga meeleolukas ja lõbus reis."

Festivali avamisel esines Hopsani 15 000 pealtvaatajat mahutanud Gomeli keskstaadionil, mille tribüünid olid pealtvaatajaid täis. Lisaks konkursile astuti üles ka ühel välilaval ja oldi nende hulgas, kes kutsututi tantsima lõppkontserdile. Korraldusliku poole pealt hakkas silma see, et igale poole kästi ilmuda kaks tundi varem, aga tavaliselt selle aja sees midagi ei toimunud(nt avamise peaproov jäi üldse ära). Pühapäeval toimunud juhendajate ümarlaual, kus osalesid ka ajakirjanikud, toodi välja rühmade soov, et festivali ajal oleksid nad soovinud omavahel rohkem suhelda, kuid kõigil oli eraldi palju sebimist.