Minu jaoks oli see esmakordne reis läbi Poola, Saksamaa ja Taani ning ma ei ole käinud ka Lätis ja Leedus peale nende riikide iseseisvumist.

Kirjutan siin oma isiklikest muljetest.

Korraldajate ja vastuvõtjate poolt oli reisiprogramm kokku pandud väga tihe. Hommikuti oli tavaliselt hommikusöök hiljemalt kell 8 ja siis kohe asjadega bussi ning edasisõit. Õhtul ei jõudnud õhtusöögile enne kella kaheksat kunagi, tavaliselt isegi palju hiljem. Sellest oli veidi kahju, et kohalikku elu ja külasid nägime ainult läbi bussiakende, vaba aega jalutamiseks ja ringivaatamiseks ei jäänud.

Reisi esimene päev: Lätis ei näinud midagi väga üllatavat, Leedu seevastu tundus veidi väsinud ja räämas. Vanast ajast mäletan, et Leedu külad olid tolle aja kohta moodsad oma uute eramutega, praeguseks olid nad veidi vananenud ja uusehitusi külades silma ei hakanud. Muidugi suuremate linnade läheduses oli uusarendusi ka, samuti nagu meil.

Esimesel õhtul jõudsime väga hilja Poola Augustowi linnalähedasse hotelli. See osa Poolast on väga metsane, ümbruses rahvuspargid, looduskaitsealad ja järved. Järved on kõik ühendatud kanalitega, kus on populaarsed kanuu- ja süstamatkad. Poolakad on väga palju ehitanud puhkekohti imeilusate järvede äärde, väga-väga palju on investeeritud turismi, ehitatud hotelle, motelle, puhkekohti, igal pool käis teedeehitus. Seal oli tunda, et poolakad tahavad rikast Lääne-Euroopa turisti enda juurde meelitada. Muidugi on Poola suur maa ja oma 40 miljoni elanikuga jätkub neil ka siseturiste.

Hotell oli väga uus ja ilus, metsa sees järve kaldal imeilusas kohas, miljonidollarilise vaatega hotellitubade rõdudelt, teenindus väga hea, mööda järve kallast puude vahel oli välja ehitatud sillutatud — valgustatud jalgtee, kõikjal oli istumiseks palju pinke, järve ääres oli vabaõhukohvik, uus ja suur paadisild. See hotell oli kogu reisi jooksul vaieldamatult muljetavaldavam. Ümbruses oli mugavalt ja silmatorkavalt palju prügikaste, mida terve reisi ajal mujal ei kohanud. Tavaliselt pidid ikka prügikasti otsima. Veidi eemal oli samuti uusehitus — sanatoorium ja tõenäoliselt nii ümber kogu järve.

Reisi teine päev: teisel päeval sõitsime 700 km risti idast läände läbi Poola põhjapoolse osa. Sain natuke jälgida läbi vihmamärja bussiakna külaelu. Kõige enam jäi Poolast meelde see, et ei näinud ühtegi ilusa ja harmoonilise arhitektuuriga eramut, see käib nii vanade kui uute ehitiste kohta.

Küll oli ehitatud uusi moodsa arhitektuuriga ja kauneid kirikuid ning muid suuremaid hooneid.

Poola teedel oli märgata üsna tihti sõjaväeautode kolonne.

Õhtuks jõudsime Saksamaale Brandenburgi liidumaa kirdeosas asuvasse Uckermarki maakonda Prenzlau linnast 35 km kaugusele Templini linnaserva hotelli. Hotell oli järve kaldal uus ja ilus.

Reisi kolmas päev: Uckermarki maakond on Saksamaa suurim maakond pindalalt, selle pealinn on Prenzlau. Maakond on Brandenburgi liidumaa nõrgemaid piirkondi. Kohtusime maakonna Leader esindajaga, kes kõneles Leader programmi tegevustest arendamisel ja elukvaliteedi parandamisel. Korraldajad viisid meid 100 elanikuga Bandelow külla Woltersi perekonna tallu ja meiereisse. Perekond Woltersi lugu oli minu jaoks erakordselt muljetavaldav.

Pieter Wolters ise oli umbes 60—65 aastane rõõmsa naerunäoga ja sitke vanahärra. Ta on pärit Hollandist, kes seal olid mitme põlvkonna jooksul põldu harinud ja piimakarja kasvatanud. Tal on kaks poega. 90-ndate algul leidis hr. Wolters, et tema kaks poega sooviksid ka tegeleda edaspidi põllumajandusega. Hollandis oli talu väike, maad vähe ja nii tuli põlvkondade poolt peetud talu maha müüa. Peale Saksamaa ühinemist oli võimalik seal maad osta ja nii sattus perekond 1994. aastal Bandelow külla. Talus haritakse 800 ha maad ja peetakse veidi üle 1000 looma. 2001. aastal osteti ära külas asunud meierei, tehti ümberehitus ja hakati tootma juustu. Pere kõik liikmed töötavad talus, kokku on talus töölisi ligikaudu 30. Vanaperemees ise on üldjuht ja koordinaator, tegeleb turustamisega ja kauplustega. Vanem poeg tegeleb karjaga, lautades töötab 12-15 inimest, loomi peetakse ainult laudas, lüpstakse 3 korda päevas. Sõnnikust toodetakse biogaasi, mis annab oma tarbeks soojust ja elektrit. Kallis biogaasist toodetud roheline elekter müüakse maha ning oma tarbeks ostetakse sisse odavat elektrit.

Noorem poeg koos 10 töölisega tegeleb masinapargiga, künnab-külvab-koristab-veab.

Meiereis töötab 5 inimest, üks pojanaistest on juustumeister. Päevatoodanguks on 400 kg juustu, mille tootmiseks töödeldakse 4000 kg piima, ülejäänud piim müüakse suurtööstusele. Kuna suurte Hollandi juustutööstustega on väga raske konkureerida, siis on välja töötatud omad erilised juustusordid, mida me saime ka proovida (piprajuust, ürdijuust, basiilikujuust jne.). Supermarketid võtavad müügile reeglina odavamat suurtööstuste toodangut, siis oli hädavajalik leida muu võimalus kohaliku ja eksklusiivsema toodangu turustamiseks. Leader-programmist saadi toetust kaupluse avamiseks 20 tuhande elanikuga Prenzlau linnas ja praegu ehitatakse Leader-programmi toel tootetutvustuseks hoonet meierei juurde. Praeguseks on oma kauplus juba 8 linnas, sealhulgas ka Berliinis ja Potsdamis, reklaamitakse ühise Q-regio kaubamärgi all. Kauplusesse võetakse müügile kohalik eksklusiivne väiketootmiste ja talude toodang: juustud, vorstid, suitsulihad, moosid-marmelaadid, koduveinid, erilised seebid, õlid ja palju muud. Kaupluste omanik on Woltersite perekond. Eestlased suutsid üllatada Bandlow küla rahvast sellega, et vihmase, tuulise ja külma ilmaga ostis terve bussitäis rahvast jäätist. Küsiti, et kas tõesti sööte te talvel ka jäätist?

Kuna Saksamaa põhiosa töökohtadest on väikeettevõtted, siis valitsuse poliitika on toetada ja nõustada väikeettevõtteid. Saksamaal on kuni 10 töölist väikeettevõte, 10-35 töölist keskmine ja üle 35 suurettevõte.

Prenzlau linnas nägime ka mitmeid nn. tondilosse, sotsialismiajastu jäänuseid. Linn on ajast-aega olnud garnisonilinnaks, enne Saksamaa taasühinemist oli palju sõjaväge. Linnas on tööpuudus 17%, kõige suurem tööandja on päikesepaneelide valmistamise tehas.

Edasi läks reis Mecklenburg-Vorpommern liidumaa edelaossa Ludwigslusti linna, kus asub väga kaunis Mecklenburg-Schwerini hertsogite perekonnale kuulunud Ludwigslusti loss, park ja Euroopa suurima altarimaaliga (350 m2) lossikirik. Lossi uhkes kuldses saalis võttis meid vastu Ludwigslusti bürgermeister (linnapea). Ludwigslusti linna tutvustav märksõna on — kartulituur. Tutvustatakse kartulit, kartulitoite, vanu retsepte ning taolise tegevusega on haaratud ja seotud linna ümbrus. Õhtusöök, mis toimus lossi jahisaalis tegutsevas restoranis, oli pühendatud samuti kartulile. Ööbimine Ludwigslusti linnast 19 km Sponitzi Landhotellis, hotell üsna uus ja korralik.

Valvi Sarapuu Saksamaa reisikiri jätkub järgmises ajalehe numbris