Iidne Samma - koht, kus asub valla ainuke taastatud hiis
„Samma jõeäärsel heinamaal kasvas tamm - nii suur, et kolm meest said ümbert kinni võtta. Arvati, et tammes elab Jumal.
20. saj. algul ( 1917) põletasid karjapoisid tamme maha. Suurest kännust, mis järele jäi, sai nime sinna rajatud Uustalu - Tammekannu.
Vana hiietamme ning hiljem selle kännu juures oli kohalik rahvas armastanud pidutseda. Koha nimeks sai Tammealuse. Pea sadakond aastat tagasi oli seal veel ümmarguselt mustaks tallatud tantsuplats. Arvatavasti hiiepuu kohal kasvab praegu u. 70. a vanune tamm.
Usuti, et hiis hoiab ära sõja ja katku-taudi. Hiis oli püha, sealt ei tohtinud oksi murda, ei sõnagi vanduda. Hiies tantsiti, lauldi, manati, saadi kokku sugulaste ja tuttavatega. Ohverdati ja raviti. Sammas on hiie lähedal Parandusvee- ja Roosteallikas. Viimase juurde viib trepp. Sealt, kust trepp alguse saab, leiti 2000. a kevadel koobassauna ase.
Eestis on rahvapärimuse järgi umbes 550 hiit ja ~2000 teistsugust pühakohta." (Wikipedia)
Karl August Hindrey kirjutas: „Pühas hiies Urikivi juures peeti lepitustalitust lähedaste surnud hingedega. Kohale kutsutud „tark" tappis varsa vana pronkskirvega, mille peal oli saladuslikku kirja ja mis pärines esivanematelt, kelle hing elab 100-aastase tamme ladvas. Selle tamme oli ta iseendale istutanud tulevaseks koduks. „Tark" vaatas üles tamme latva kui oli joonud varsa kaelasoonest voolanud verd väikesest vasktopsikust. Siis lahkas ta looma, vaatas ta sisikonda, pomises salasõnu ning lausus siis, mida esivanema vaim oli öelnud. Küpsetas varsa südame, sõi ise seda ja andis ohverdajale. Nii küpsetas ta ka varsa aju, jagas sellest teistele ning pildus väikesi tükikesi tulle ohverdaja surnud hingedele urjaks. Pärast laulis tule paistel vana unustatud keelest laulu."
1000 aastat tagasi põletati ohvriannid kivil.
Ka Samma hiies vanema tamme juures on urikivi ja seal võidi ohverdada samamoodi.
„Esmateated Samma mõisast pärinevad 1583. aastast. 18. saj-l kuulus ta Clapier de Golongue´le. 1843. a müüs paruness Barbara Eleonore Uexküll Güldenband ( sünd Clapier de Golongue ) mõisa Julius von Brevern´ile. 1872 ostis mõisa paruness
Marie Clodt von Jürgensburg. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli parun Alexander Boris Stael von Holstein.
18. saj valminud barokne peahoone on varemeis." ( Alo Särg „Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud")
Samma mõisa ( Samm) karjamõis oli Salumäe.
Vahepeal, 19. sajandil, oli mõisaomanikuks von Samson, kes üritas jõele saeveski ehitada. See hästi ei õnnestunud, küll aga ehitas ta siiakanti esimese tärklisevabriku. Samson oli kiriku patroon ja koolide revident.
Mõisnike tegudest on vähe teada ja iga nendest kuuldud jutt on kulda väärt. Marat Šumanov rääkis toreda loo Samma mõisahärrast, kes ei olnud usin kirikus käima nii et pastor tõreles temaga. Nutikas härra laskis seepeale Samma - Nigula vahelisest männimetsast sihi läbi raiuda nii, et tema koduaknast paistis kiriku torn. Oma toast torni vaadates ta luges ja palvetas nagu oleks kirikus.
Mõisahärral käis Rakvere (Wesenbergh) arst kodus. Kui tohter küsis tervise järele ja et kas rohud aitasid, vastas härra, et tervis on korras. Samal ajal tõmbas ta kapiukse lahti, kus seisid reas kõik varem väljakirjutatud tarvitamata rohud.
Samma mõisa kahekordne puuhäärber asus Sae sillast Sonda poole. Kui see tulekahjus hävis, ehitati mõis teisele poole jõge kivist ja suurem. Põlenud hoone vundamendile ehitati kõrts. Hiljem elas selles Lakside pere. Anna Laks jutustas, et kõrtsi uste vasksed käepidemed olnud siis kui kõrtsi enam ei olnud nii kulunud ja peenikesed nagu traadist tehtud.
Leida Jurtom teadis, et Samma parun läks 1921. a Lätimaale, kus tal teine mõis olnud. Mõisasüdame koos härrastemajaga sai ringkonnavalitseja Kärmik. Sama Kärmik asutas Padaorus püüliveski. Oma varalist üleolekud Kärmikud välja ei näidanud, lapsed käisid külalastega koos Pikaristi koolis.
Külas oli tuuleveski, selle varemed asuvad Salumäel. Pikaristi ja Samma vahele jääb laukasoo, kus on ka soojärv Tondilaugas. Tont käinud ühe sepaga tõrelemas, miks see kolistab ega lase tal magada. Kord õnnestus sepal tont kinni siduda ja talle sulatina silma valada. Suures valus rebis tont end lahti ja jooksis laukasse ega ole enam seppa kimbutanud.
Samma metsavahelisel teel oli nn sitalepikuauk, mida jalgsi kirikusse tulijad kasutasid nii suvel kui talvel. Enne suurele kirikuteele jõudmist tehti end siin korda ja pandi suvisel ajal kingad peale paljajalu kõndimist jalga.
Samma on kuulus oma hiie poolest. H. Elstroki uurimuse järgi olid meie muistsed hiiekohad Salumäel, Sammas. Varudi Allkülas, Varudi Vanakülas ( suur ja väike hiis ), Kabalas Iiemagasi talu alal, Miilas, Varudi ja Pikaristi vahel, Vastal, Maarja kabeli juures, Iilas, Kundas, Ojakülas Pühalepiku talu alal, Konglas ohverdamise koht „Kongula", Kuural, Mahus Hiiemäe ja Hiielepiku talude maadel. Viimase kohta anti 1939. a teada nii: „Männiku küla juures üsna mere ligidal asub lepik. Seda kutsutakse Hiie lepikuks. Sääl oli vanal ajal püha hiis. Sääl asusivad suured ebajumalate kujud ja neid käidi kummardamas ja keige suurema kuju juurde viidi andeid." („Hiie ase" - koostanud Mari Ann Remmel)
1949.a loodi Sammas kolhoos „Lembitu", esimeheks valiti Mihkel Priiman. Kunagi oli külas 25 suitsu, praegu on poole vähem - 13. 2011 oli 32 elanikku, ettevõtlikud ja tuntumad pered on Rannaste, Paaverid jt.
1988.a sügisel otsustasid noortaaralaste klubi „Tõlet" ja Viru-Nigula Muinsuskaitse Selts tähistada vana pühapaik uute taimedega. Hiie taasavamine toimus 20. mail 1989.a, mil istutati 150 tammevõsukest. Sonda metsamehed ja Viru-Nigula kolhoos olid abiks. Kahtlemata seondub Tammealuse nimi kõigepealt Maavalla Koja tollase vanema Ahto Kaasikuga.
Hiies käiakse aeg-ajalt, kindel on igal aastal suvistepühade aegu siia kogunemine. Hiide minnes lüüakse lokulauda, seotakse pühapuude külge lindikesi soovides samal ajal oma unistuse täitumist. Käiakse allikatel silmadele vett piserdamas.
Hiljem ehitati siia ka kiik. Kiige kõrval on tulease, selle ümber kivid ja lamavad palgid, kus saab istuda ning endisaega tagasiviivaid mõtteid mõlgutada - seda tänu Tammealuse taastamise mõtte algatajatele ja töötegijaile 25 aastat tagasi.
Erich Eriltil on lugu „Kas kolmekordne juhuslik kokkusattumine", kus vanast hiiekohast puude mahavõtmine oletatavalt nõudis kolmele inimesele surma ja haigust. 1969. a kui sealt puid raiuti, suri käskutäitnud puuraidur ootamatult noore ja terve mehena. E. Erilt andis 1984. a käsu sealtsamast puid maha võtta. Metsatukk ei olnud veel lõplikult maha saetud, kui ta jäi ise raskelt ja parandamatult haigeks. Mees, kes ta käsku täitis, lõpetas oma elu vägivaldselt.
Ja Erilt küsib: „Kas siin ei ole seos meie esivanemate teadmisega muinaseestlaste pühast hiiest - kes hiies puu murrab või saeb, peab jalamaid surema."
Ütled Samma, tuleb meelde hiis ja ütled hiis, tuleb ette Samma - niivõrd ühte sulanud on nad ning paiga erilisust suurendab siin veel ainulaadne koobas ehk hiiesauna ase.
Pimedal ja pikal talveõhtul on mõnus mõelda vastupidiselt. Ma ei tea, mis tulevik toob ja võib juhtuda, et kunagi soojal kuuvalgel ööl Samma hiie mäeveerul istuvad valges rüüs kolm halli habemega taati - Ahto, Hillar, Ervin. Nad sõrmitsevad kandleid, vaikuses hakkab helisema „Kui Kungla rahvas ... „ Nad on Vanemuise kes teab, mitmendat põlve järeltulijad, nende peade kohal ümisevad tammed ja allpool sillerdavad allikad.
Sammas valitseb pühalik rahu.
Kasutatud E. Rajari „Omane ja armas"
K.A.Hindrey „Urmas ja Merike"
