Illuka mõis jäi Illuka valda
Tegu ei olnud siiski teatud meditsiiniasutuses lumekarva paberi saanud tegelaste väljasõiduga, vaid Illuka vallavalitsuse ja Vaivara poolsete ametivendade-õdede soovist ühiselt tähistada vastla- ja naistepäeva.
Võõrustajatel, Illuka „halli maja“ inimestel, oli külalistele valmis mõeldud mitmeid lumiseid katsumusi -sai üles soojendatud ammu lapsepõlve unustatud tõukekelgu sõidutehnika ja sobitada esmatutvust kaasaegsete lumeräätsadega. Kuigi mõnel hetkel näis kiirabiauto puudumine võistluspaigas ja kelgumäel korraldajatepoolse hooletusena ja kordasin mõttes numbrit „112“, laabus kõik siiski traumadeta. See, et üks-või teine kõrge vallaametnik vahepeal ninaga lumme vagusid lükkas, paistis vaid hoogu lisavat!
Loodetavasti ei näe oma issidele-emmedele kelgu laenanud lapsed kunagi sel päeval tehtud pilte, sest kolm täiskasvanut ühelväikesel salvokal …!
Tegelikult on hämmastav, kui lihtsalt me suudame leida kasvõi mõneks ajahetkeks tagasitee lapsepõlve - järelikult me vajame seda!
Kraevahed lumest puhtaks raputanud mehepoegade esituses kõlas Illuka mõisa pidulikkust õhkavas saalis kirglik „Veenus“. „Kas kuuled, oo neiu, kas kuuled? Sa mu Veenus, sa mu tuli, sa minu arm,“ ei jätnud loodetavasti külmaks ühtegi saalis viibinud Veenust!
Meeleoluka koosviibimise lõpetas mitte vähem meeleolukas õhtusöök hernesupi ja pannkookidega. Pandi paika ka taaskohtumise aeg – juunis oodatakse Illuka omasid Vaivara valda. PS. Kuna juba algselt lepiti kokku, et mõisapeale võistlust ei toimu, siis jäi Illuka mõis Illuka valda.