Olen pärit vanalt Võrumaalt Verioralt, koolis käinud Vilustes, elanud vahepeal Pärnumaal, tulnud tagasi Võrumaale ja lõpetanud siin Kreutzwaldi-kooli. Tahtsin minna ajalugu õppima, aga kartsin, et ei saa sisse, ja valisin kehakultuuri.

Ülikoolist tulingi Võru spordikooli treeneriks. Mu esimeste õpilaste seas oli muide ka Erki Nool. Spordikoolist läksin tööle komsomolikomiteesse. Sealt võeti mind lõpuks ikkagi Vene kroonusse. Väike vimm jäi sisse, et mul Võrust minna lasti - oleks saadud kinni hoida - ja nii ei kiirustanud ma tagasi. Asusin tööle hoopis Raplas.

1991. aastal kandideerisin Kreutzwaldi-kooli direktoriks, sellele kohale valiti aga Ott Ojaveer. Aasta hiljem andsin ikka igatsusele järele ja kolisin perega Võrumaale. Ei sobinud mulle see Põhja-Eesti elu. Olen ikka nii-öelda väikeste mägede mees.

Tööd oleks saanud tookord perekonnaseisuametis. Ilmselt oleksin selle vastugi võtnud, kui Viktor Puola kainen poleks pakkunud mind oma lahkumise tõttu Parksepa keskkooli direktori kohusetäitjaks.

Selles ametis saab peagi täis 20 aastat. Kas on olnud õige valik?

Mulle meeldib koolis töötada, aga kõrvalseisjad oskavad paremini hinnata. Kokkuvõttes on seda tõesti kolmandik elust.

Kas õpilased on selle aja jooksul muutunud ja kas suhtumine õpetajatesse on muutunud?

Ma ei ütleks, et õpilased on muutunud. Igast ajast on tuua igasuguseid näiteid. Väga palju oleneb perekonnast ja see, kuidas läheb peredel, peegeldub ka õpilastes.

Vahepeal oli kuulda juttu, et koolis on ka tegu kliendisuhtega: õpetaja on justkui klienditeenindaja ja õpilane klient. See on absurdne.

Kool saab töötada ainult koostöös õpilaste ja vanematega. Peab ütlema, et uues põhi kooli- ja gümnaasiumiseaduses on seda arvestatud. Vana järgi oli koolil kohustusi nii palju (ajab käed laiali) ja õigusi väga vähe, lapsevanematel jälle vastupidi: kohustusi peaaegu polnudki. Nüüd on kaalukausid võrdsemad.

Peab leidma sellise tee, et rahul on nii õpetajad kui ka lapsed.

Miks Parksepa koolist ei ole saanud gümnaasiumi?

Nimi ei riku küll meest. Sisu nimemuutusest paremaks ei lähe.

Linna lähedus mõjutab ka Parksepa kooli käekäiku. Mis tunne on saata igal aastal hulk tublisid põhikoolilõpetajaid teistesse keskkoolidesse-gümnaasiumidesse?

Eks ta ole kehv tunne. Teisalt oleme andnud oma õpilastele sellise hariduse, et nad pääsevad konkursside kaudu õpinguid jätkama peale Võru ka Tartu koolidesse. See teeb jälle heameelt.

Meil on tugev, heal tasemel õpetajaskond ja ka omad plussid. Aastaid on meie õpilased olnud esikohtadel spordisarjades nagu „TV 10 olümpiastarti" jne. Aga kus seda kiita?! See teema ei ületa uudisekünnist. Küll kirjutatakse kohe siis, kui õpilased kusagil pahandust tegid.

Milline on Parksepa keskkooli tulevik?

Sügiseks on keskkooliastmesse avaldusi esitanud julgelt kahe klassi jagu õpilasi. Õppesuunad on meil valitud: reaal-loodusainete, humanitaar-sotsiaalainete, kutseõppe ja uudsena kehakultuuri suund. Oleme seda viimast ammu mõelnud ja kaalunud, aga see on jäänud õpilaskodu puudumise taha. Samas on Parkseppa kogu aeg tulnud õpilasi ka mujalt ja nad on ise endale elukoha leidnud. Proovimegi nüüd pakkuda õpivõimalust spordihuvilistele noortele, Võru korvpalliklubile järelkasvu ette valmistada. Kahjuks on tume kutseõppesuuna tulevik. Kutseõpet oleme andnud koos kutsehariduskeskusega alates 1999/2000. õppeaastast, ent see muutub üha raskemaks. Selles õppekavas on üldaineid 750 tundi vähem, aga riigieksamid tuleb neil õpilastel teha teiste keskkooliõpilastega samal tasemel. See on röökiv ülekohus.

Minu meelest võiksid riigieksamid Eestis vabatahtlikud olla. Ülikoole on meil eri tasemega - miks ei võiks ka keskharidust paindlikumalt anda. Las saab noor inimene kodu lähedal keskhariduse. Isa annab veel hommikuti ergutava laksu, ema teeb pai... Keskharidus käes, on noor inimene küps oma tuleviku üle otsustama. Olen sellel teemal kirjutanud ja mitmel pool sõna võtnud ning paljud koolijuhid on sama meelt. Meil on nii väike riik, et peaksime suutma ka kõige kaugema nurga lastele sobivaid õpivõimalusi pakkuda.

Millele kulub tööst vaba aeg?

Kuulun Neljapäevaklubisse, mis käib koos iga neljapäev Parksepa spordisaalis. Mängime korvpalli, räägime ilmaelust, käime saunas. Sellest tegevusest on kasvanud välja ka paar mitmevõistlust.

Peaaegu iga päev sõidan ratast. Sporditegemiseks ma kõike seda ei nimetaks, pigem enda kehaliseks harimiseks.

Mulle meeldib lugeda. Magama jäängi, raamat käes. Praegu on käsil „The Beatles. Ansambli lugu" - paras piibel. Ja mulle meeldib muusika - üle kõige biitlid ja Queen. Löön klapid pähe ja... näiteks triigin.

Mis peaks inimesel 55. eluaastaks tehtud või olemas olema?

Tööd ma siin mängu ei too. Pere on oluline, lapsed on olulised. Mul on neli last: Janek (31), Liisa-Evi (21), Kati (14) ja Kristjan (8).

Olen väga rahul, sest nad on tublid olnud. Janek on valinud sõjaväelase elukutse, Liisa õpib Tartu ülikoolis sotsiaalteaduskonnas ja kaks nooremat käivad Parksepa keskkoolis.

Olen üsna emotsionaalne ja kipun ka lapsi õpetama. Ehk olen olnud mõnikord ka liiga karm. See ei ole paha pärast, vaid tahan, et nad oleksid paremad, kui ma ise olen olnud.

Mida tahaksite veel saavutada?

Koolis on küllalt selliseid asju, mida tahaks veel ära teha. Paremaks inimeseks tahan saada - kasvuruumi mul siin ju veel on.