Arhitektuurimuuseumis olime esimest korda. Külastus kulges traditsiooniliselt: giid rääkis arhitektuuri ajaloost ja näitas Tallinna hoonete makette. Seejärel saime ise arhitekti n-ö mängida. Igaüks projekteeris omale maja: kes piiramatute ressurssidega sopilise elamu koos basseiniga, kes tagasihoidlikuma hoone, kes üldse ööklubi või raamatukogu. Jõudsime järeldusele, et arhitekt on nii kunstnik, kes läheneb objektile loovalt, ja ka matemaatik, kes mõõdab, kaalutleb, arvutab.

Stenbocki maja ees võttis meid vastu peaminister Andrus Ansip. Keit Pentus pakkus meile Sinises toas omaküpsetatud piparkooke. Mart Laar pidas meile väga huvitava ettekande Eesti ajaloost. Nali naljakas, kuid kahjuks või õnneks see nii ei olnud. See oli vaid unistus. Tegelikkuses kõndisime läbi vihmase Tallinna Stenbocki majja, kus meid võttis Ansipi asemel vastu kuri turvamees, kes tegi meile põhjaliku turvakontrolli. Seejärel lasti meid pressikonverentsi ruumi, kus saime kuulata maja ajaloost ja istuda tähtsate inimeste toolidel.

Pärast seda heitsime pilgu valitsuse istungite ruumidele. Ruumid olid väga avarad, puhtad, valgusküllased ja maitsekalt sisustatud. Kahjuks peaministri ametiruumi meil kiigata ei õnnestunud, sest ta tegi parajasti tööd. Pärast lühikest ringkäiku saadeti meid taas vihmasesse Tallinnasse, kus jätkasime oma teekonda.

Päev, õigemini õhtu, kulmineerus Ronald Hyndi balletietendusega „Rosalinde" Estonias. Johann Straussi muusika, kaunid ja graatsilised baleriinid ja balletitantsijad, hea koreograafia, kirevad dekoratsioonid, vaimukad karakterid, põnev süžee - see kõik pani ahhetama ja vaimustuma. Ballett on tõestus, et alati pole sõna vajagi, vahel piisab vaid muusikast ja tantsust.

Võnnu Keskkooli 10., 11. ja 12. klass ning eesti keele õpetaja Maarika Arimäe