Vallamajarahvas ja valla allasutuste juhid olid märksa aktiivsemad.

Päevakorda kerkis kaks põhiküsimust. Kas haldusreform, mis täna on nimetatud omavalitsusreformiks, ei ole järjekordne nurjumisele määratud kampaania? Kui reform toimub, siis kas Järvakandil on lootust jätkata iseseisva omavalitsusena?

Esimese küsimuse arutlus lõppes tõdemusega, et kui haldusreform ei piirdu ainult piiride joonistamisega, vaid hõlmab ka riigireformi, siis on sellega tõsi taga. Paljud Riigikogu liikmed ja ministeeriumite ametnikud soovivad riigi ja omavalitsuste suhted, s.o rahastamise, vastastikused kohustused ja õigused selgesõnaliselt paika panna.

Ütles ju ka president Ilves: "Teeme Eesti riigi korda!" Täna rõhutab ainult peaministri partei valdade vabatahtlikku ühinemist. Ajad on muutlikud ja vabatahtlikkuse printsiip ei ole dogma.

Teise küsimuse vastus on, et Järvakandi saab jätkata omavalitsusena, kui ei lase ennast maakonna tõmbekeskuste nimekirjast välja arvata. On ju Rapla, Kohila ja Märjamaa meist suuremad ja rahvarikkamad tiheasustusalad. Siseministeeriumi välja töötatud tõmbekeskuste kriteeriumite järgi on meie ainsaks nõrgaks kohaks kool, õigemini gümnaasiumi olukord. Sellel aastal ei toimu vastuvõttu 10. klassi, aga gümnaasiumiosa me likvideerinud ei ole. Kui paraneb Euroopa Liidu majandusseis, siis paraneb ka Järvakandi valla majanduslik olukord ja tekib võimalus gümnaasiumi finantseerimiseks. Lähevad ju meil toodetud purgid, pudelid ja vääristatud puit põhiliselt maailmaturule.

Ka keskmiselt kümne õpilasega klass võimaldaks gümnaasiumiosa pidada. Vaja on juurde töökohti, et laste arvu kasvatada.

Piiride joonistamisest päriselt ka mööda ei pääse. Korraliku valla mõõdu annab välja Järvakandi ümber joonistatud 15kilomeetrise raadiusega ring, kus koos alevi rahvaga elab 2500 inimest. Käed rüpes, istuda ei tasu. Meil on lootust!