Sugugi vähem ei tunne laps vajadust isa järele. Sõna "emme" järel saab ta kohe selgeks sõna "issi"

Lapsele pole vaja niivõrd armastust tema vastu, kuivõrd armastust vanemate vahel, suurt 'armastuse välja' perekonnas (A. Nekrassov)

Uhtna kool tähistas isadepäeva reedeõhtuse kokkusaamisega. On heameel, et tõepoolest sarnaselt emadepäevaga on isadepäevgi muutunud perepühaks ja laste rõõmudest tullakse osa saama koos - emad, isad, õed-vennad, võimaluse korral ka vanaisad ja vanaemad.

Isaks olemise tõsisemast poolest tegi seekord ülevaate Virumaa kirjamees Aare Biin. Meelelahutuslikuma poole pealt pakkusid silmailu ja kuulamisrõõmu ettekandele tulnud laulud, tantsud, mängud, luuletused ja pillilood. Uhtna lasteaiapere viis oma isad ja lapsed indiaaniretkele. Lisaks temaatilistele lauludele ja tantsudele tunti rõõmu ka koos olemisest ja meisterdamisest.
Ei puudunud ka istumine väga oskuslikult imiteeritud lõkketule valgel.

Argo Kangro: Olen nõus sellega, et isad annavad tõe ja teadmise, sest läbi aegade on 'teadjamehed' just nimelt mehed olnud. Ka naised teavad ja annavad palju edasi, kuid meeste osaks on jäänud siiski peamiste elutõdede edastamine. Minu isa on mind õpetanud tööd tegema. Isaga koos käisime ka talviti metsatöödel ning lõhkusime puid. Minu isa on tore mees. Soovin talle palju tervist ja ilusat isadepäeva!

Ilja Golomb: Minu isa Samuel on paljudele tuttav ja tuntud. Mina ei hinda teda kuulsuse pärast, vaid eelkõige tema teadmiste, kogemuste ja töö eest. Seda on ta jaganud meiega, oma lastega. See, et emad annavad meile hinge ja armastuse ning isad tõe ja teadmised, peab 100 % paika.
Olen ka ise üle 4 aasta isa rollis, jagades tõde ja teadmisi oma tütrele Tenelile. Arvan, et hea isa peab olema oma lastega eelkõige kannatlik, leidma aega lastega tegelemiseks ja seda sõna otseses mõttes. Tuleb olla lastele toetaja, nõustaja ja suunaja, aidata teha õigeid otsuseid.

Kui mõtlen vanaisast lapsena, kujutan teda mustvalgena

See väide pärineb internetilehekülgedelt. Tegelikkuses on vanaisad hoopis värvikamad kui me neid ette kujutada oskame. Mõned väljavõtted Uhtna kooli 4. klassi õpilaste kirjatükkidest.

Argo Virusiim: Ükskord läksime vanaisaga jahile. Kui metsa jõudsime, siis oli mets vaikne, ainult linnulaulu oli kuulda. Hakkasime kohe jahisaaki otsima. Alguses ei leidnud me midagi ja siis mõtles vanaisa väikest lõunaeinetamist teha. Vanaisa pani püssi einestamise ajaks kännu peale. Kui olime söönud, siis hakkasime uuesti otsima. Kui leidsime metssea, siis vanaisa tahtis püssi võtta, aga püssi polnudki. Vanaisa oli püssi ära kaotanud, kuid õnneks meenus talle, kus see on. Läksime võtsime püssi ära ja nägime jänest. Lõpuks läksime koju ühe jänesega.

Marek Viirg: Minu vanaisa nimi on Kaljo. Temaga koos teen ma igasuguseid asju. Ta õpetab mind ja räägib kuidas midagi teha tuleb. Ise on ta eluaeg tööd teinud oskab igasuguste masinatega sõita. Temaga juhtub vahel ka erilisi asju. Ükskord olime tädi juures, kus talle kukkus lillepott pähe. Õnneks oli pott plastmassist ja vanaisa ei saanud väga haiget. Õhtul, kui läksime ujuma, jäi üks krabi vanaisa varbasse kinni.

Risto Allas: Minu vanaisa nimi on Raul. Tema vanust ma päris hästi ei mäleta. Ta on tore ja heasüdamlik ja mõnes mõttes ka traktorifänn, sest ta on eluaeg traktoriga tööd teinud. Meenub üks tore juhtum, kui ma läksin vanaisaga kündma. Olime natuke aega kündnud kui kuulsime pauku. Arvasime, et mingi oks oli põllule sattunud, kuid läksime igaks juhuks kontrollima. Nägime, et üks esikumm on katki. Mina võtsin haamri ja panin ühe asja vahele, et siis tasakaalustab ära. Seda oli vanaisa mulle õpetanud. Vanaisa ise vaatas teist kummi. See oli ka katki. Võtsin ikka haamri ära ja me lõpetasime töö. Sõitsime vaikselt töökoja juurde. Kokkuvõtteks on mu vanaisa maailma parim.

Tanel Kullamäe: Minu vanaisa nimi on Jaan. Tema vanust ma päris täpselt ei tea. Temaga koos on väga tore olla, aga vahel on saanud ka nalja. Kui ta ükskord merel kala püüdmas käis, siis püüdis ta kõigepealt hoopis saapa kinni. Pärast sai haugi ka. Mul on maailma parim vanaisa.