Armsad isad, töö on väga oluline, kuid teie kohalolek kodus on veelgi suurem. Sest seal olete te asendamatud. Teie kohalolekut tahab tunda iga laps, olgu ta väike või suur.

Eestis tähistatakse isadepäeva novembris, täpsemalt novembri teisel pühapäeval. Selle päeva tähistamine sai alguse Ameerikas 1910. aastal. Kombe algatajaks oli üks naine, kelle sõjaveteranist isa oli pärast abikaasa surma üksinda üles kasvatanud kuus last. Meile on isadepäev tulnud Soomest.

Isadepäeva mõtteks on süvendada isade ja laste vahelisi suhteid. Isadepäeva kombestik meenutab emadepäeva oma  – mõlemad on perepühad. Päeva lilleks on punane ja valge roos. Isadepäeva hakati Eestis tähistama 70-ndatel aastatel. Eesti Naisliit valib tublide isade hulgast isadepäeval aasta-isa. Sel aastal valiti selleks Urmas Kruuse. Isadepäeval peetakse meeles ka vanaisasid.

“Küll on vahva , et nii palju isasid on kohale tulnud. Soovin kõigile isadele meeleolukat ja vahvat isadepäeva!”

Nii algaski isadepäev väikeses Pikasilla Algkoolis. Lapsed andsid kontserdi ja I–IV klass omavalmistatud kaardid.

Järgnes töö sektsioonides. Selleks, et töö kulgeks kolmes väikeses grupis, võtsid isad loosi. Nad võtsid piltidega kaardid ja sarnased pildid moodustasidki rühmad. Ülesandeks oli valmistada klassidele lindude söögimajakesed.

Emade ülesandeks oli valmistada tikuvõileivad, lõigata lahti kringlid ning panna lauale pirukad ja aurav tee. Katta pidulik laud kõikidele osalejatele. Lapsed jaotati samuti rühmadesse ja nemad joonistasid suure pildi teemal “Superisa”.

Väikeses saalis oli kaetud kaks lauda. Üks oli lastele ja teine isadele, emadele ja õpetajatele. Rääkisime ka järgmisest isadepäevast. Imetlesime pilte superisadest ja kiitsime linnusöögimajakesi, mis olid tehtud meisterlikult. Kui pisut keha oli kinnitatud, läksime saali, kus olid väga vahvad ja lusti täis mängud.