Ise tehtud, hästi tehtud ehk ettelugemine Purkus

22. aprill oli selle kevade esimene kõige soojem ja ilusam päev. Linnukoor oli juba varakult platsis ja häälestas üksteise võidu oma nokki, sest oli tulemas suur sünnipäevapidu.

Ilus päev ja linnulaul oli kingituse üks osa. Purku koolimaja esine oli sünnipäevale kohaselt ette valmistatud. Pehmed toolid ja kaetud lauad kringli, koogi ja kuuma vaarika- ja mustsõstravarreteega ootasid külalisi. Külalised tulid. Tulid need, keda huvitas lastekirjandus. Tulid lapsed, kellele meeldib, kui neile ette loetakse.

Kohale tuli isegi üks koer. Kuna ta oli ülevoolavalt sõbralik ja pidas end viisakalt üleval, siis ei raatsinud teda ära ajada. Kes on öenud, et koerad ei saa aru kirjandusest ja ei taha ettelugemist kuulata?

Ettelugemine elavale klassikule

Täpselt kell 12.00 algas lugemine. Kõigepealt „Kunksmoor", seejärel „Kunksmoor ja kapten Trumm". Lugejad olid tublid, lugesid soravalt ja ilmekalt. Kaks ja pool tundi möödusid kiirelt. Sünnipäev lõppes õhupallide ja sünnipäevalapse nimelise tordiga. Torti jätkus kõigile, isegi koerale: üks tükk kukkus maha ja murdosa sekundiga oli see koeral suus.

Purku lapsed ei olnud esimesed ettelugejad. Neli aastat tagasi, Mahtra sõja 150. aastapäeval, võtsid Juuru gümnaasiumi õpilased Eduard Vilde „Mahtra sõja" ettelugemisest osa. Küll aga olid Purku lapsed esimesed, kes lugesid raamatut elavale klassikule sünnipäevakingituseks.

Lugemine salvestati. Nii tore on hiljem kuulata laste lugemist, silme ees see võrratu kevadpäev. See on ilus kingitus mitte ainult Aino Pervikule, vaid kõigile, kes selles ettevõtmises osalesid. Mõelge ise: kirjanik istub kunksmoorilikult pehmes kiiktoolis, joob kibuvitsamarjateed ja kuulab, mida ta kirjutas umbes nelikümmend aastat tagasi. Plaadil loevad just selles eas lapsed, kellele ta need raamatud kirjutas.

Ettelugemist võiks korrata

Seepärast tahangi teid, kallid ettelugejad, tänada selle imelise päeva eest! Te tegite selle päeva imeilusaks. Muide, raamatukogu on raamatuid täis ja mina olen valmis veel ja veel teiega koostööd tegema.

Minu südamesse jäävad teie armsad hääled, need toredad lugemisproovid ja see, et me tegime midagi väga ilusat ja head. Minu südamesse jääb Ahto Treimaa kui väga vastutulelik ja suure südamega mees. Kogu tehniline pool oli tema teha ja tänu temale sai lugemisest plaat.

Tänu ka MTÜ Purculi juhatusele, kes toetas minu kohati võib olla hullumeelset mõtet ja aitas seda päeva ellu viia. See päev tuli just selline, nagu mulle detsembris lumehangede vahel kangastus.

Siis ma ei osanud arvata, et ka aprillis võivad hanged olla, aga nädal enne sünnipäeva sulas lumi ära.

Olin nendest mõtetest ja tegemisest nii elevil. Aina tõusin ja tõusin õhupallina üles. Võib-olla laulsin isegi lorilaule nagu Kunksmoor, kui tal oli eriti hea olla.

Ehk olin liiga kõrgel, kui õhupalli tegi katki üks kuri kiri Raplamaa Sõnumites ja plartsatasin maha. Õnneks oli see ainult väiklane ja nii inimlik kadedus. Fakt, et Aino Pervik on lapsepõlves meie külas elanud, on olemas. Ei ole ju oluline, kui kaua ja kus on keegi elanud. Oluline on see, et me mäletame ja tunnustame inimesi, kes on meie jaoks armsad ja olemas. Südamest tulev tänu on kullaväärtusega.