Milline on aga eesti inimese arusaam mõisatest üldiselt, kuivõrd ja kuidas suhestutakse selle teemaga ning mida mõis üldse tähendab tänapäeva eestlase jaoks?

Alustada võiks näiteks sellest, et mõelda, mis assotsieerub meile sõnaga "mõis"? On see hoonetekompleks või ainult peahoone, või ainult endistest aegadest säilinud park? On see eksklusiivne eluase, uhkete saalidega kallis ürituste korraldamise koht? Või äkki hoopis eksootiline majutusasutus koos oma legendide ja kummitustega? Aga äkki siiski kägisevate ustega vana ja kitsas koolimaja, või väärikalt lagunevad majad? Võib-olla seostub mõisaga eestlaste rõhumine balti-sakslaste poolt, aga ehk ka praeguste omanike rikkus ja parem elujärg? Või siis veel midagi muud?

Muinaslugu 700-aastasest orjapõlvest

Olgu sellega kuidas on, igas sellises kujutluspildis on oma iva sees, aga kindlasti on seal ka müüti. Võtame näiteks laialt levinud muinasloo 700-aastasest orjapõlvest - tegemist on ilmselgelt ärkamisajal tekkinud ja Nõukogude ajal võimendatud müüdiga, mille kohaselt pidid eestlased vastanduma sakslastele kui rõhujatele ja põlgama kõike mõisaga seonduvat meie kultuuriajaloos. Selle orjuse jutu peale tahaks küsida, kas relva kandvat ja selle õigust omavat inimest saab ikka nimetada orjaks? Ometi eestlastel see õigus mõnda aega oli ja see lihtne fakt näitab, et me ei saa rääkida 700 aastasest orjusest. Loomulikult sõltusid talupojad mõisaajal mõisast, aga kas siis tänapäeva inimesed on sõltumatumad oma elukestvate pangalaenudega - ka nemad peavad igapäevaselt tööle minema selleks, et tasuda rootsimaistele pangahärradele! Inimesed on olnud alati üksteisest sõltuvuses kas siis ühiskondlike või võimusuhete alusel! Tegelikult tuli ju ka vanal ajal ette olukordi, kus eestlased ostsid ära mõisaid, või olid balti-sakslastest mõisnikud ise eestlastest vasallide järeltulijad.

Ma tahan väga loota, et nii nagu 22 aastat tagasi lõppes meil nõukogude aeg, saab viimaks läbi ka selleaegne arusaam mõisatest. Tegelikult on just nüüd meie võimalus kui sakslastest, rootslastest ja venelastest välisturistid külastavad mõisaid, maapiirkondade suurimaid turismiatraktsioone, ja jätavad siia oma raha eeldatavasti järgmiste aastasadade jooksul.

Mõisaid taastatakse vaid suurte rahadega?

Võtame järgmise müüdi, milleks on see, et mõisaid taastatakse vaid suurte rahadega. Tegelikult see pole nii, mõisaid restaureeritakse eelkõige suure tahtmisega ja vankumatu järjekindlusega, koostöös õigete inimestega. Suurte rahade ja valede inimestega tehakse tegelikult eesti mõisatele hoopis palju kurja, rikutakse nad lootusetult ära või jäetakse nad ebaefektiivsete äriprojektidena lagunema! Võtame siin näiteks Eesti ühe rikkaima inimese Joakim Heleniuse, kes lihtsalt keeldub tema firmale kuuluvat Härgla mõisa taastamast ja kui muinsuskaitse nõuab omanikukohustuste täitmist ning sissekukkunud katuse taastamist, siis ollakse valmis minema pigem kohtusse selle asemel, et päästa üht Eesti kultuurimälestist. Raske on uskuda omaniku esindaja väidet, et tal pole raha selle kõrvalhoone katuse parandamiseks. Probleem on nähtavasti selles, et tegemist pole kiiret kasumit lubava ettevõtmisega, mistõttu lastakse mõisal lihtsalt hävineda. Kui veel jõukatest mõisaomanikest rääkida, siis võime vaadata ka proua Tiiu Silvese omandis olnud Hõreda mõisat, mis on väga kurvas seisus ja seda justnimelt sel põhjusel, et omanikul pole olnud tahet.

Aga aitab negatiivsetest näidetest! Suhtumisest "Et mõisa taastada, on vaja iga päev midagi oma kätega ära teha!" tunnemegi ära õige mõisaomaniku, tal on tahtmist ja pealehakkamist ning ühes sellega leiab ta ka vajalikud vahendid ning õiged inimesed, et oma eesmärke saavutada. Õnneks on häid mõisaomanikke palju, näiteks Sutlema mõisaperenaine Virve Õunapuu, kelle aktiivsus ja järjekindlus näitab, et tegelikult võib igaüks mõisa taastamisega hakkama saada. Lisaks eraomanikele leidub ka teisi entusiaste, näiteks Pärsti vallavanem Erich Palm - juhtusin kuulama tema ettekannet Heimtali mõisa taastamisest ning ka tema jutt kinnitas mu veendumust, et mõisaid ehitavad üles kõrge missioonitundega inimesed, kes teevad sellest oma elutöö.

Muinsuskaitse nõudeid ei ole võimalik täita?

Eesti on tuhande mõisa maa, paljud neist arhitektuuri- ja kultuurimälestistest lagunevad, või ehk hoopis ootavad endale nende õiget omanikku, kes rajaks nendesse oma kodu või ajaloolisse hoonesse sobiva asutuse? Tihti on ju korralikult konserveeritud varemed palju parem tulevikuperspektiiv ühele mõisale kui seda on oskamatu omanik, kes midagi lootusetult ära rikub. Vahel, kui räägin mõisa peremehena heast läbisaamisest Muinsuskaitseametiga, ei usuta mind või hakatakse vastu vaidlema, sest tavaliselt ei pidavat see nii olema. Räägitakse näiteks, et mõisaid ei saagi taastada, kuna muinsuskaitse nõuded on täitmiseks võimatud või lootusetult ebamõistlikud. Ka see on täielik müüt, mille taha on kerge pugeda. Sellistele omanikele soovitan ikka natukeseks aeg maha võtta, peeglisse vaadata ja oma soovide osas selgusele jõuda, sest loomulikult pole mõisataastamine lihtsate lahendustega töö ja kui seda võetakse nagu uue maja ehitamist, siis soovitan kultuurimälestised rahule jätta.

Tegelikult on kinni kõik mõtlemises ja seda kujundavates müütides. Kahjuks on meie inimeste hulgas levinud palju negatiivseid uskumusi seoses mõisatega, kuid alati on ka müüdimurdjaid, kelle tegemistest võib tunda siirast head meelt. Rõõm on tõdeda, et Eesti Vabariik, kes 10 oktoobril 1919 baltisakslastelt mõisad võõrandas, hoolitseb piiratud võimaluste tingimustes nende taastamise eest. Heaks näiteks on Kultuuriministeeriumi programm „Mõisakoolid 2012-2016" ja koostöö Norra riigiga, mille toel saavad uue hingamise mitmed Eesti arhitektuuripärlid. Jääb loota, et juba lähitulevikus töötatakse välja analoogsed programmid ka eramõisatele ning tulevikus võime uhkustundega öelda taas, et Eesti on tuhande mõisa maa. Ehk murrab see tegevus juba varsti ülalkirjeldatud müüdid ka tavainimese jaoks, saame üle nõukogude aja suhtumist mõisatesse ning mõistame nende tähtsuse ulatust Eesti kultuuriajaloos.

Ivo Lambing
Raikküla mõisa peremees

Rohkem infot Raikküla mõisa tegemiste kohta leiad Raikküla mõisa Facebooki-lehelt.